Laste motokross – vahel närvesööv, kuid jagab rohkelt positiivseid elamusi!
„Mulle on pilte näidatud sellest, kui ma veel väga väike olin ja tsikliga sõitsin, aga ma ise seda päris hästi ei mäleta,“ ütleb üheksa aastane Pärnumaa poiss Joosep Pärn, kes oma esimese motika sai kolmandaks sünnipäevaks ning juba viie aastaselt motokrossivõistlustel osalema hakkas. Temataolisi krossipisikust nakatunud poisse on Eestis hulganisti, kes nädalavahetustel omavahel mõõtu võtavad. Uurisime, mis toimub laste motokrossimaailmas ning kui keeruline ja kulukas on selle maailmaga liituda.
Ilmus ajakirja Sport juuni numbris 2015
Joosep Pärn (9) sai oma esimese mootorratta kolmandaks sünnipäevaks. „Kusjuures selline sünnipäevakink oli poja enda soov – ta rääkis kõigile, et issi ostab mulle sümmipäevaks mootorratta! Ta ei osanud veel rääkidagi õieti,“ muigab isa Jüri Pärn. Vanemad pidasid tükk aega aru ning otsustasidki, et ostavad väikse motika. Pakkisid sünnipäevahommikul kiivri paberisse ja panid laua peale. „Poeg proovis kiivrit pähe ja teatas, et nüüd on nii, et läheme garaaži tsiklit proovima!“ jutustab Jüri. Huvi motikate vastu tuli Joosepil ilmselt isa eeskuju jälgides, sest juba väga pisikesest peale istus Joosep isa mootorratta paagi peal ning oskas seda võtmest käivitadagi. „Arvata võis, et siit malemängijat ei tule,“ naerab isa.
Juba neljasedki kimavad võistlusrajal
Kohtume krossiperekonnaga loomulikult selle hooaja esimestel võistlustel. Viljandi külje all Holstre-Nõmme krossirajal toimusid aprilli viimasel nädalavahetusel Hartwall Jaffa motokrossi Eesti noorte karikavõistluste ja Freetime Mini MX karikasarja I etapp, kuhu kogunes üle 100 väiksema ja veidi suurema motosportlase. Esimene sõit algas Joosepile edukalt, kuid sõidu edenedes hüppas konkurent talle kolmanda koha peal peaaegu selga ning sõit tuli kukkumise tõttu katkestada.
Kahe sõidu vahepeal on isa Jüril käed tööd täis, et Joosepi tsikkel enne teist starti taas sõidukorda seada – paagikorgi keermed on vaja tööstusfööniga algsesse vormi tagasi voolida, et saaks korgi taas korralikult peale keerata, sadulanaha ribad teibiga ära paigata ning juhtraud oma õigesse asendisse tagasi sättida. Kibekiire töö vahepeale lobiseb Jüri, et Joosepi esimene ratas oli pisike 50 kuupsentimeetrise mootoriga Yamaha PW, mis spetsiaalselt pisipõnnidele mõeldud. „Sel on reguleeritav gaasirutska, keerasin tuurid maha ja Joosep sai rahulikult sõitu õppida,“ räägib Jüri, kuidas ta esimesed proovisõidud järgi jooksis ja poja jälle püsti aitas, kui see külili kukkus. Üsna pea läks hoog aga nii kiireks, et isal tuli appi võtta jalgratas. Sel Yamahal polnud amorte, kuid Joosep hakkas üsna pea väiksemaid hüppeid harjutama, seega tuli soetada juba järgmine masin – amortidega 50 kuupsentimeetrise mootoriga laste KTM. Sellega läks Joosep viie aastasena ka oma esimestele võistlustele Äksi noortekrossile.
Varaseim iga, mil lapsed võivad motokrossis võistlema asuda, on 4. eluaasta klassis 50cc juunior. Joosep võistles klassis 50 cc, kuid astus sel hooajal sammu edasi ning võistleb juba klassis 65 cc. Seal võivad sõita alates seitsme aastased kuni 13. aastakäik. Isa Jüri seletab poja ratta juhtraudu paika sättides, et hiljemalt 10. eluaastaks peavad kõik liikuma edasi 65 cc klassi. „Me oleks võinud sel aastal veel olla 50 cc, aga kasv oli juba käes ja kõik konkurendid liikusid ka edasi. Õppisime käigud selgeks, sest 50 kuupsentimeetrise mootoriga tsiklil käike pole ja miks siis väiksemasse klassi veel enam jääda,“ arvab Jüri.
Kas hirmus pole raja ääres vaadata, kui poeg pistab rinda endast tunduvalt suuremate poistega? „Jube hea meel on, kui Joosep suurematele poistele järgi jõuab ja kiirust hoiab ja kui kõik tuleb hästi välja, siis on see tohutult positiivne elamus!“ kirjeldab Jüri emotsioone raja äärest ega pelga sugugi, et tema 9 aastane endast paar-kolm aastat vanemate ja suuremate poistega võidu kimab. „Aga eks ta on muidugi natuke närvesööv ka, sest kogu aeg võib midagi juhtuda,“ lisab ta. Poeg mängib ka jalgpalli, aga isa sõnul on seal see juhtumise protsent natuke väiksem ja hajutatud seltskonna peale, kuid isa sõnul annab motokrossis individuaalne tulemus tohutupalju suurema positiivse emotsiooni.
Kaotusvalu on suurem füüsilisest valust
Korra on olnud ka üks suurem õnnetus – käeluu murd küünarnuki lähedalt, mis rebis ka arteri puruks. „Mina mõtlesin, et nüüd on Joosepi motospordiga kõik, aga sportlane ise ütles, et ei, tema tahab ikka veel sõita!“ muigab Jüri. Mehe sõnul pole just palju peresid, kus kõik oleksid võistlustel kaasas. „Mõned pered on ainult, kus on nii ema kui isa kaasas. Meie ema ei taha enam peale Joosepi suuremat kukkumist koha peal käia, tema vaatab kodust arvutist tulemusi.“ Kuidas aga konkurentide vanemate omavaheline läbisaamine ja käitumine raja ääres on? „Oleneb vanemast, mõni on nii rahulik, mõni lõugab kui pöörane lapsele kaasa,“ muigab Joosepi isa. Lastevanemate omavaheline läbisaamine on ta sõnul vägagi sõbralik. „Mulle isegi ei meenu ühtki tõsisemat tüli, eks mingeid ütlemisi aeg-ajalt on, aga see on läbilõige ühiskonnast endast,“ mainib ta.
Samal ajal kui isa Jüri poja tsiklit teiseks stardiks korda püüab saada, istub Joosep bussis. Ta meel on veidi nukker ja ka veidi pahane, et esimese sõidu kukkumise tõttu katkestama pidi. Joosep ütleb, et võistlustel ei karda ta midagi, aga see teeb küll tigedaks, kui keegi tsikliga selga hüppab ja sõidu ära rikub või motikaga midagi lahti on, et sõita ei saa. Näiteks seekord hüpati talle samuti selga ning pisara kiskus välja just see, et Joosep oli kolmandal kohal.
Nooruke sportlane räägib, et trenni tuleb ka teha, ehkki talle tundub, et teised teevad vist isegi rohkem tsiklitrenni. Talle on isa Jõesuusse kohe päris oma laste krossiraja teinud treenimiseks. Kui Joosepilt küsida, kuidas seni võistlustel läinud on, vastab ta, et hästi. Tagasihoidliku eestlaslikkusega mainib ta, et tuli talvel jääraja meistriks.
Vahepeal hüppab bussi sisse ka sõber Richard, kes Joosepit lohutama asub, et see on ju motokross ja kellel siis ei juhtuks igasugu viperusi. Kahe poisi juba veidi rõõmsamast vestlusest selgub, et Joosep on kibe käsi stardipuu tagant minema kihutama – tavaliselt ikka esimesena. „Vahetevahel on stardis natuke rüselemist ka,“ mainib Joosep, et mõnikord on ka veidi hirmuäratav see stardipuu langemise hetk.
Kuna võistlused on rohkem ikkagi suurtel radadel, käivad Joosep ja Jüri samuti pigem suurtel krossiradadel harjutamas, sest kodune väike Jõesuu rada on Joosepile ka juba pähe kulunud. „Sõitma õppida võib kuskil põllu peal ja ümber puu elemente harjutada, aga suurel rajal sõita on juba teistmoodi kogemus, võistlusteks on vaja harjutada suure raja peal seda gaas põhjas sõitmist ja kiirust arendada,“ kirjeldab Jüri edusamme. Põhiliselt sõidavad nad Tihemetsa krossirajale treenima.
Isa sõnul neil suvel väga vaba nädalavahetust polegi – pea igal nädalalõpul on mõni võistlus. Jüri ja Joosep käivad võistlustel suure selleks kohandatud krossibussiga, kus ka magamiskohad sees. Gaasipliit on kaasas, külmkapp töötab, bensiinigeneraator voolu tarvis, tööriistad.
Kust ja millist varustust aga oma noorele krossisõitjale muretseda? „Enamus asju on kõik ikka Eestist poodidest ostetud – tuleb lihtsalt otsida ja vaadata. Näiteks väga head põlvekaitsmed saime kasutatuna osta. Püksid ja särgid on suhteliselt väike kulu, kaitsmed maksavadki tavaliselt rohkem,“ jagab Jüri oma kogemusi. Tema sõnul kuluvad saapad ja riided ikka läbi, et ega neid väga ei müüda, nii et järelturule jõuabki rohkem kaitsmeid. „Kui ikka väga ruttu välja kasvab, siis saab muidugi kasutada. Facebookis on motokrossi kommuun, kust võib taolisi kuulutusi leida ning biker.ee foorumis,“ soovitab Jüri.
Temagi on kevadeti vanad asjad kokku korjanud ja müüki paisanud. Alustuseks sobib kasutatud varustus, aga kui juba tihemini sõidetakse, kuluvad asjad ikka suhteliselt kiiresti läbi. Netipoodidest pole Jüri asju tellinud, sest neid ei saa ju proovida, aga varustus peab selga hästi istuma. Kõige kulukam on Jüri sõnul tegelikult võistlustel käimine – Pärnumaalt erinevatesse Eestimaa nurkadesse kohale sõit, söömine, stardimaks, bensiin, kindlustus ja litsents. Lisaks veel vahepealsed tsiklihooldused ja kuluosade vahetus. Õnneks aitab neid erinevate määrdeainetega Liqui Moly ja Joosepi toidulauda rikastab Toit´s.
Erinevaid kaupluste hinnakirju internetis sirvides võib leida, et keskmiselt algavad laste kiivrite hinnad umbes 90 eurost, prillid alates 25, kindad 20, rindkere kaitsmed alates 70 eurost, särgid 15 ja püksid 65 eurost, saapad 150 eurost. Erinevate lastetsiklite hindu saab uurida näiteks portaalist auto24, uhiuute hindu tasub muidugi margiesinduste kodulehtedelt otsida. Müügiportaalist saaks lapsele päris esimese ja pisikese motika harjutamiseks juba ka 200-400 euro eest. Ägedamad tsiklid, millega juba ka võistlusrajale minna, saab kasutatud peast kätte alates 600 euro eest. 50 kuubikuline KTM tahaks aga juba 1000 eurost rahakoti kergendamist, 65 cc KTM 1700 eurot.
Ennekõike loeb lapse ohutus
Kui lapsele on juba ratas ostetud ja ta oskab sellega ka sõita, aga isa ise pole näiteks motokrossiga tegelenud, oleks Jüri sõnul mõistlik kellegi käest veidi lisaks uurida, kel motokrossis rohkem kogemusi. „Korraldatakse ju ka igasugu laagreid, näiteks Tanel Leok koolitab väikseid krossisõitjaid, Sõmerpalu hallis toimuvad lastepäevad, Hannes Prikk teeb Motokrossipisikut ja õpetab ka täiesti algajaid Haapsalus ja Tabasalus. Nemad oskavad juhendada, mida jälgida, sest kõige tähtsam on ikkagi ohutus, et su laps end vigaseks ei sõidaks. Põhitõed tuleks selgeks saada, kuidas rajal käituda, kuidas kurve võtta, sest eesmärk on ikkagi terveks jääda,“ lausub Jüri. Kui kodus veel päris enda ratast pole, aga on huvi proovida, tasub Jüri sõnul taas internetist veidi otsida ning sealt leiab mitmeid kohti nagu Ramo ja Sõmerpalus Adrenalin Arena krossihall, kus saab laenutada lapsele nii ratast kui varustust. „Tegelikult on motokross päris äge!“ rõõmustab Jüri, kui on Joosepi ratta taas sõidukorda saanud ja palub pojal kõrvalasuval platsil paar proovitiiru teha veendumaks, et kõik kenasti funktsioneerib.
INFO
Eesti Mootorrattaspordiföderatsiooni reeglid laste ja noorte motokrossile
Võistlusklassid
50cc jun – 4. sünnipäev kuni 8. sünnipäev (sõiduaeg 8 minutit + 2 ringi)
Quad 50 jun – 4. sünnipäev kuni 7. aastakäik (sõiduaeg 8 minutit + 2 ringi)
50cc ja quad 50 – 5. sünnipäev kuni 9. aastakäik (sõiduaeg 8 minutit + 2 ringi)
65cc ja quad 100 – 7. sünnipäev kuni 12. aastakäik (sõiduaeg 12 minutit + 2 ringi)
85cc ja quad 200 – 10. sünnipäev kuni 15. aastakäik (sõiduaeg 85 cc 18 minutit + 2 ringi ja quad 200 12 minutit + 2 ringi)
Quad juunior – 14. sünnipäev kuni 17. sünnipäev (sõiduaeg 15 minutit + 2 ringi)
MX2 jun – 13. sünnipäev kuni 19. aastakäik (sõiduaeg 20 minutit + 2 ringi)
MX1, MX2, MX Open, MX Open A, B, C, D, E – 14. sünnipäev ja vanemad (sõiduaeg kõikidel klassidel erinev alates 10 minutit + 2 ringi kuni 20 minutit + 2 ringi)
Quad – alates 15. sünnipäev (sõiduaeg 20 minutit + 2 ringi)
Quad hobi – alates 14. sünnipäev (sõiduaeg 15 minutit + 2 ringi)
Külgvanker – 16. sünnipäev ja vanemad (sõiduaeg 18/20 minutit + 2 ringi)
Aastakäik – sõitja saab võistelda nimetatud klassis hooaja jooksul, mil ta kogu kalendriaasta jooksul on veel nimetatud vanuses
Osavõtutasud 50cc jun ja quad 50 jun 15 eurot, 50 cc, 65 cc, 85 cc, quad 50, quad 100, quad 200 25 eurot. Teistele klassidele vastavalt võistluste juhendile. Kohapeal laste motokrossil võimalik otsa ka 10 eurone ühekordne litsents, mis sisaldab ka õnnetusjuhtumi kindlustust. Aastane litsents maksab 50cc jun/quad 50 jun 20 eurot, teised noored 25 kuni 55 eurot. Elukindlustust saab teha 2 varianti: 1. variant kehtib vaid ametlikel võistlustel ja treeningutel ning maksab 30 eurot, 2. variant kehtib 24/7 ja maksab 85 eurot.
Allikas: MTÜ Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni koduleht msport.ee
