Performer – noorte Eesti meeste täitsa ise ehitatud tsiklimootoriga auto
Tõsised Lõuna-Eesti mototehnika fännid on oma lõbuks hakkama pannud ilma oma tööraha arvestamata üle 10 000 euro, et garaaži nurgas päris ise oma kätega valmis nokitseda ülikerge ja väga võimas auto, mil nimeks Performer.
Ilmus ajakirja Maale! 2014 kevadnumbris
Lõuna-Eesti mehed Indrek Teppan (31), Karo Käärik (28) ja Kristjan Eenola (27) on tõsised mototehnika fännid, kes tegutsevad osaühingu all Agito Performance, kus nad lisaks oma lõbuks leiutamisele, leiutavad ka klientide masinate probleemidele erinevaid lahendusi. Astunud sisse nende garaaži Tila külas Tartu külje all, jääb koheselt silma üks eriskummaline sõiduk. Silma paitab stiilne toruraam ja nähtav mootor, sõitma mahub üks inimene. Ise kutsuvad nad seda autoks nimega Performer. Kõrvaltvaataja võiks seda kirjeldada kui tõsist asfaldile sobivat võidusõidumasinat, mis mõningal määral tõepoolest meenutab autot, aga ka suuremat sorti karti, ilma plastikuteta vormelit või natuke ehk isegi bagi.
Ideest teostuseni üle kolme aasta
Noored mehed selgitavad, ei idee sai alguse juba neli ja pool aastat tagasi. Siis ostsid nad võimsa 1000 kuubikulise mootori pärast avariilise superbike Suzuki GSXR. „2001. aasta, 118 kilovatti, 160 hobujõudu – hea kompaktne toorik kerge auto ehitamiseks, sest tal on mootor ja käigukast ühes tükis ja see kõik kokku kaalub ainult 60 kilogrammi,“ tutvustab Karo. Indrek ütleb kõrvalt, et nende jaoks oligi kõige tähtsam mootori kergus, lihtsus ja võimsus – auto mootor on sama võimsuse juures umbes 100 kilo raskem. „Meie auto peab olema kerge ja võimas, kõige olulisem ongi kaalu ja hobujõudude suhe. Mootor ei pea olema 1000 hobujõudu, vaid oluline on see, mitut kilogrammi teatud arv hobujõude edasi peab lükkama, kergus loeb,“ märgib Indrek. Tulevikus peaks Performeri puhul olema vähemalt 0,5 hobujõudu 1 kilogrammi autokaalu kohta, mis leiutajate sõnul on sama ka näiteks sportautode Ferrari ja Lamborghini puhul.
Miks noored mehed sellise projekti üldse ette võtsid? Karo räägib, et Indrek on lapsepõlvest peale olnud erineva võistlustehnika ehituse juures ning võistluskarti sõitnud. „Meie Kristjaniga oleme ka päris mitu aastat tudengivormeli meeskonda kuulunud. Kuna oleme sõitnud kergete ja võimsate masinatega, siis see dünaamika hakkas nii palju meeldima. Ja mine tea, ehk õnnestub tulevikus oma ehitatud autoga ka raha teha ja välisturgu vallutada,“ selgitab Karo.
Inglismaal on taolised kerged võimsad sõidukid meeste sõnul väga populaarsed ja neile korraldatakse rajapäevi. „Inimesed käivadki selliste autodega nädalavahetustel ringrajal sõitmas,“ ütleb Karo. Indrek unistab aga, et ehk võiks selle masinaga juba sügisel mõnele Euroopa automessile välja minna seda tutvustama.
Ülikoolis õpitu rakendati praktikasse
Kui mootor oli juba mitu head aastat oma õiget aega oodanud, asus peainsener Kristjan auto kere ja vedrustussüsteemi välja joonestama ja arvutama. „Möödunud aasta sügisel hakkas Kristjan auto kere ja detaile, vedrustuskomplekti välja arvutama ja üles joonestama, “ räägib Karo, et joonestamistööle kulus kolm ja pool kuud. Seejärel tehti algust paari toru painutamisega, et aimu saada, kuidas auto peaks tulevikus välja nägema hakkama ja mingisugustki pilti silme ette manada. „Esimene reaalne tükk oli raamirakis, kuhu painutatud torud vahele panna, et need kokku keevitada ja samas tegime rakise sellise, et see protsess oleks korratav, nii et tulevikus veel raame saaks teha,“ seletab Karo. Indrek lisab, et mingeid järeleandmisi kvaliteedi osas ei tehtud – oleks ilma rakiseta kokku pannud, oleks erinevate osade kokkupanemisel tulnud ikkagi kolm-neli millimeetrit kõikumist. „Kui midagi teha, siis teha korralikult, et oleks ikka tehtud,“ ütleb Indrek.
Tänavu aasta jaanuariks oligi meestel raami jaoks rakis valmis. Seejärel muretseti ühest spetsiaalsest ettevõttest pealinnas vajalikud torud raami jaoks. Erinevatest kohtadest väga head torupainutamisteenust otsides leiti see lõpuks Viljandist ühe kogenud vanakoolimehe juurest. Torud õigesse asendisse lastud painutada laoti need rakisesse ja keevitatigi kokku. „Edasi tuli juba vedrustusesüsteemi paigaldamine, käändteljed, õõtshoovad,“ loetleb Karo. Otse poest ostetud juppe on sel Performeril väga vähe. „Pidurisüsteem ja roolisüsteem on võetud üle teiste tehaste toodangust, roolilatt pärineb ühe Porche küljest, tagumised pidurid pärinevad Wolksvagen-Audi grupi toodangust,“ selgitavad Karo ja Indrek üheskoos.
„See ei ole päris põlve otsas kokku pandud asi, vaid kõik on eelnevalt suure tööga läbi töötatud ja välja arvutatud,“ ütleb Indrek. „See on teadus!“ naerab Karo. Peainsener Kristjanil on Tehnikakõrgkooli rakenduskõrgharidus ja Tehnikaülikooli magistrikraad – kokku kuus aastat mehhaanikaga seotud erialadel. „Kristjan sai teoorias omistatud teadmised reaalselt praktikasse suunata,“ lausub Indrek.
Kõige kriitilisem koht, mis Indreku sõnul vajab ilmselt palju testimist, on jõuülekanne, tagadiferentsiaal. „See on meil ise BMW tagadiferentsiaalist ümber ehitatud, arendatud kettülekandeks, aga tahaks siia arvatavasti paremat lahendust,“ räägib Indrek. Karo lisab, et ka esipiduritega tuleb veel veidi leiutada, sest praegune lahendus on selle kerge auto jaoks liiga raske. Rattad pärinevad vormel Estonialt.
Varsti saab sõita!
Hetkel on see auto sarnane sõiduk nii kerge, et meeste sõnul jaksab seda kahekesi tõsta ehk siis umbes 250 kilogrammi. „Natukene soendust peab muidugi enne tõstmist tegema, et selga ära ei tõmbaks,“ naerab Karo. Tulevikus on plaanis lisada veel asju näiteks kere ümber, et vähesel määral autot katta ja tekitada aerodünaamikat, kuid Indreku sõnul peab lõppkaal siiski jääma 300 – 400 kilogrammi vahele. Karo näitab, et tegelikult tahaksid nad auto kolmekohaliseks teha, nii et juhist paremale ja vasakule tuleksid inimeste istekohad. „Ideaalis peaks juhi kummalegi poole tulema pagasiruum, mida saab muuta istekohtadeks,“ täpsustab Karo. Mees lisab veel, et kui soovida mootorit jõulisemaks tuunida ja paigaldada turbo ülelaadimine, lisab see omakorda kaalule 40 kilogrammi.
Lõplik disain on inseneridel veel välja mõtlemata. Paljud on neile öelnud, et nende jaoks on see auto välimuselt valmis ja just täpselt nii askeetlik see võikski jääda, kuid leiutajad tahaksid siiski veel välimust täiustada. „No midagi selles autos on, siin on midagi, aga mis see on, seda nagu ei oskagi seletada,“ õhkavad Karo ja Indrek, kui Performeri veidi eemale lükkavad ja seda silmitsevad. Aitäh tahavad nad öelda ka ettevõtte kaasomanikule Sven Saalile, kes garaažis tegemistelt alati ülimat kasumlikkust ei nõua.
Hetkel oli noormeestel jäänud veel vaid paigaldada elektrijuhtmestik, mis tähendab, et ajakirja ilmumise ajaks nad ilmselt juba sõidavad sellega mõne kiire asfaldi raja peal.
