Enduro – motosport, mis nõuab kiiret reageerimist ja vastupidavust

Nii Eestis kui välismaal kogub iga päevaga motospordimaastikul üha enam populaarsust enduro. See on ala, kus mootorratastega tuleb maastikul pikki vahemaid läbida, kus rada pole ette teada ning tuleb hakkama saada väga erinevates tingimustes ettearvamatutes olukordades.

Ilmus ajalehes AjaLeht 2015 juuli numbris

Juuni esimesel nädalavahetusel leidis Austrias Eisenerzi külas juba 21. korda aset Erzbergrodeo, mis on üks raskematest endurovõistlustest Euroopas. Neli päeva kestvale võistlusele vanasse karjääri koguneb kokku ligi 2000 võistlejat, kellest erinevate katsete ja proloogide abil viimaseks ja kõige raskemaks katseks vaid 500 parimat pikimale rajale lubatakse. Teiste seast leidsime võistlemast ka ainsa eestlase. Viljar Tsetsin, kes vaid aasta jagu enduroratta seljas olnud, võttis julguse kokku, et taolist suurejoonelist üritust väisata ning maailmakuulsatega ühel rajal mõõtu võtta.

Vaid aasta jagu enduroga tegelenud

Krossimootorrattaid on Viljaril eelnevalt paar tükki olnud, millega oma lõbuks väiksematel metsateedel sõita, kuid päris enduroga hakkas ta tõsisemalt ja tihedamini tegelema aasta tagasi. „Enduro tähendab minu jaoks loodust ja metsas olemist, erinevad rajad. Mitte nagu motokross, kus sõidad ühte ja kindlat hooldatud rada pidi. Endurorajal kohtad erinevat pinnast – turvast, liiva, mägesid, puude vahel sõitmist, palkide ületamist, kive,“ kirjeldab Viljar endurosõitu. Kui motokrossirajad on reeglina 1.3 kuni 2 kilomeetri pikkused ja vähemalt viis meetrit laiad, siis endurorajad võivad kohati olla vaid tsikli juhtraua laiused ning võistlustingimustes olla ka kuni seitsekümmend kilomeetrit pikad.

Austria mägedes Eisenerzi linnakeses toimunud Erzbergrodeo võistlusest sai Viljar teada internetist, kui vaatas youtube´st erinevaid endurovideosid. Uurinud asja lähemalt, tundus see Viljarile põnev üritus olevat ning nii hakkaski valmima plaan ka ise osalema minna. „Ellu jääda,“ naerab Viljar, kui temalt küsida, mis oli tema isiklik eesmärk sellele Euroopa ühele raskemale võistlusele tulles. Viljar lisab, et üks mõte oli kindlasti ka lõpuni sõita ja terveks jääda, kuid erinevatel võistluspäevadel tuli hakkama saada purunenud rehviga, kukkumisega ja haiget saanud jalaga, mis kõik kokku sundisid teda katkestama.

Tasaselt Eestimaa pinnalt pärit Viljari jaoks olid muidugi Austria võistluse juures kõrged mäed kõige hirmuäratavamad. „Nendes mägedes sõitmist tahtsingi kõige rohkem proovida, sest kodus videost vaadata on üks asi, aga ise kohal olla ja proovida on midagi muud,“ räägib Viljar.

Erzbergrodeo rada kulges vanas karjääris, kus 13 kilomeetri jagu šikaane mööda mäekülge tippu viis. Viljar kirjeldab, et ette tuli nii kõva ja kinnitrambitud pinnast, kruusa, mille peal nii näpuotsasuurusi kui rusikast suuremaid lahtiseid kive. „Mind häiris kõige rohkem meeletu tolm, mis kuumas tuuleta õhus koha peale püsima jäi. Kui sõidad mööda mäe külge kiiremini kui sada kilomeetrit tunnis, nähtavus on umbes 5 meetrit ja tead, et üks hetk saab tee otsa ning tuleb järgmine U-kurv, pärast mida on kuristik, võtab natukene kõhedaks küll,“ muljetab enduromees.

Üks võistluse osa oli ka mäkketõus. „Seda ei saa kodustes tingimustes suurt kusagil harjutada, mistõttu oli mäkketõus veidi raskem osa,“ ütleb Viljar. Mäkketõus koosnes neljast erinevast tasandist, kus kohati tuli sõita üles mäkke isegi rohkem kui 45 kraadise nurga all. Viljar jäi toppama teise mäe peal, kus päris tippu ei õnnestunud saada, sest viimane lõpp läheb veelgi suurema kalde alla.

Kukkumised väsimusest ja kogenematusest

Viljari sõnul on endurosõidus tarvis vastupidavust, head tasakaalu, mootorratta valitsemist ja loomulikult rohkelt sõidutunde, et kogemusi saada ja paremaks areneda. Ta lisab, et mida rohkem saab endurosõitja erinevates tingimustes ja olukordades sõitu harjutada, seda kiiremaks ta saab. Kuna endurorajal ei tea kunagi ette, mismoodi rada muutub ja mis ees ootab, on tarvis ka kiiret reageerimist.

Mis võib aga enduros kukkumisi põhjustada? „Minu puhul näiteks väsimus, kui pole väga head füüsilist vormi. Ühel võistlusel kukkusin ühes täiesti tavalises kurvis külili, kus esiratas läks ühte soonde ja tagumine teise, polnud lihtsalt jaksu paremini reageerida. Samuti võib kukkuda siis, kui lähed liiga hulljulgeks ja sõidad üle oma võimete,“ seletab Viljar.

Tema sõiduvahendiks on Beta marki kahetaktiline RR300 mudel. Endurotsikli puhul on Viljari sõnul oluline vastupidavus ja ratta kerge kaal. Krossimootorratta ja enduroratta suurimaks erinevuseks on tihti see, et endurotsikkel on liiklusregistris arvel, tulede, külgmise tugijala ja mõnikord ka starteriga mootorratas.

Klassikalisel kahepäevasel endurovõistlusel on Eesti Mootorrattaspordi föderatsiooni reeglite järgi ühe võistlusringi pikkuseks 50 kuni 70 kilomeetrit, mida läbitakse vastavalt võistlusklassile kaks kuni kolm korda. Kuna umbes kolmandik võistlusrajast võib kulgeda asfaldil ning ülesõidud toimuvad avalikel teedel, peavadki enduromootorrattad olema tänavalegaalsed ning juhil peab olema A kategooria juhiluba.

Eestis klassikalisel endurovõistlusel on rajal ka ekstreem-, krossi- ja enduro kiiruskatsed, kus mõõdetakse parimat tulemust. Lisaks tuleb võistlejatel läbida ajakontrollpunkte, kuhu tuleb jõuda täpselt õigeks ajaks – varasema jõudmise puhul või hilinemise eest saab karistuspunkte. Kogu võistluse eesmärk on panna proovile nii võistlejate oskused kui ka mootorrataste töökindlus. Eesti endurovõistlustel on kokku kümme erinevat võistlusklassi.

Välisvõistlused on eestlaste seas populaarsed

Austrias olnud võistlust võib nimetada ka raske enduro võistluseks. Sarnane väga tuntud raske enduro võistlus toimub ka Rumeenias. Tänavune Red Bull Romaniacs leiab aset 14.-18. juulil, kuhu tänavu on end sõitma registreerinud rekordilised 17 eestlast. Võistlejad saavad valida nelja erineva raskusastmega raja vahel, mis kulgevad ümber Sibiu linna Transilvaania mäestikus. Sealseid mägedes kõrguvaid enduroradu on tasase Eestimaa omaga keeruline võrrelda.

Lisaks pikkadele võistluspäevadele toimub linnavahel ka proloogisõit, kus ekstreemkatsel tuleb ületada kivihunnikuid, raudteerelsse, kände, palke, autosid – mida kõike korraldaja vaid välja suudab mõelda. Eestiski toimub sarnast endurovõistlust – Võrtsjärve enduro, mille erinevate takistustega proloogi sõidetakse kevadel Tartu linna vahel ja suve teises pooles Elva linnas. Tihti käiakse erinevaid võistlusi väisamas ka meie naaberriikides.

Tihti ajavad asjasse mitte pühendunud endurot, kestvuskrossi ja traditsioonilist motokrossi segamini või ei oska neid täpselt määratleda. Tavalises motokrossis sõidetakse konkreetsel 1300 kuni 2000 meetri pikkusel krossirajal lisaks ajasõidule kaks võistlussõitu, mille pikkuseks vastavalt erinevatele võistlusklassidele kuni 20 minutit, millele lisaks 2 ringi.

See ala on eestlaste seas populaarseim motosport, kus võistelda saab juba viie aastasest peale. Kestvuskrossi rada on 5000 kuni 10 000 meetri pikkune, kus keskmine kiirus ei tohi ületada 55 kilomeetrit tunnis. Sõidetakse üks võistlussõit, mille kestvuseks vastavalt klassile 60 kuni 120 minutit. Endurorajad on aga väga pikad ning võistluspäev võib kujuneda ka kuni seitsme ja poole tunniseks.