Reportaaž Motorammult: glükoolimorssi täis saapasäär ei varjutanud elamusi
Laupäev, 17. juuli 2021. Sigapalav öö ja hommik, ei midagi uut. Kell on liiga vähe, aga tuleb ärgata ja ratas käima puhuda. Ja siis sõita, kaugele. Väga kaugele, Viljandisse, risti üle maa. Seal toimub Motoramm. Pole varem sest kuulnud ega näinud, aga kõlab põnevalt. Kaamera taskusse ja tuld!
Artikli ja fotode autor Timo Korv, 21. juuli 2021
Paraadile sellise leitsakuga õnneks ei kippunud – niigi viskas Viljandis foori taga istudes korraks mootori keema ja parema saapasääre kuuma roosat glükoolimorssi täis. Räige ja valus, aga naljakas ka. Pärast, mootori jahtudes ja taset kontrollides, polnud muud käepärast võtta: radikast jooksu pannud vedelik sai asendatud nõrgalt gaseeritud allikaveega. Loodan, et motikale meeldis väike värskendav mull. Hea, et sedagi seljakotis oli, muidu oleks pidanud õllega pikendama. Või veel hullem…
Niisiis, jätsin end ilma kahest ürituse tõmbekast – paraadist ja Kõrgemäe tänava vertikaalkiirendusest – võtsin vabalt ja otsustasin Kesk-Eesti külavaheteedel orienteeruda päikese ja viitade järgi. Hea valik: väikesed kurvilised teed ja ägedad uued vaated. Tasub ikka vahel „ära eksida“. Maalilise Viljandi linnaga tutvudes tegin ka oma väikese mitteametliku kiirenduse mööda Kõrgemäe tänavat ära, uhkes üksinduses. On ikka järsk küll!
Kavategevused jätkusid Raua tänaval, kus toimus tagarattalsõidu võistlus. Etteantud distantsil pidi sõitma tagumisel rattal võimalikult aeglaselt. Osalejaid oli nagu ühel käel sõrmi, viis, vist. Või neli. Üks traieli ratas ja mõned enduurod ning supermotokad. Pettumus tegelikult, sest lootsin näha ka stuntfightereid ja mõnda cruiserit oma sissy-bar´i kraapsamas – aga ei. SMASHi igatsus süvenes veelgi. Õnneks üks muhe punase kiivriga vana publikumist lasi lahkudes oma Harley ka korraks tagale. Noice!
Vahepeal sain kokku ühe tuttavaga, kes oli saabunud koos väikese klubipundiga pealinnast. Pidime edasi kulgema koos korraldajate klubimaja poole, aga kui mind parklast ära ei oodatud ja ripakile jäeti, oli pilt selge – MC for life. Ring on väike ja kinnine. Ega ma siis ka peale käi, üksi ongi kiirem ja vabam.
Edasi viis teekond Concord MC klubi pessa õhtusele kavale. See oli üks hästi mõnusa olemisega paik: äge vana maakivimaja hiiglaslike põlistammede ja -vahtrate all. Väega koht! Ja palju toredaid inimesi, karvaseid ja sulelisi. Muusika polnud aga päris minu maitse. Tegin siis mõned pildid, hammustasin natuke hapukapsast ja asusin mõnusat laagrikohta otsima. Tuli tore mõte, et kui ma juba lõunas olen, käiks vaataks Võrtsjärve ka üle. Polnudki seal ääres kunagi varem ööbinud. Mõeldud, tehtud!
Pimeda hakul jõudsingi lõpuks Võrtsu äärde, vaatasin kaldal sobivad (loe: esimesed) kasepuud välja, tõmbasin oma võrk-ripp-telgi nende vahele üles ja hakkasin silmalaugude sisekülgedel vaatama „Sons of Anarchy“ paroodiat. Oli see nüüd uni või mis asi?
