Rumeenia vol 2: mototeraapia lõi pea tagasi klaariks!
Järgmine hommik läksin rahumeeli hommikust sööma. Mul ei olnud üldse tahtmist sinna tsikli juurde minna, sest ma ei teadnud, mis seisus see on ja mis edasi saab. Hinges oli kerge värin, sest seekord mul ju õlga polnud, kellele toetuda ja loota sain vaid iseendale.
14. jaanuar 2024
Tõin lõpuks masina ikkagi sealt katuse alt ära. Õlitasin viisakalt ketti, kontrollisin õli. Panin käima. Töötas. Keerasin gaasi, kõik toimis. Milline kergendus, aga siiski polnud kindlustunnet, et kas kõik ikka on korras.
Ennist olin kergelt hotelli adminnile oma muret kurtnud ja ta vedas mind igaks juhuks kõrvalmajja autotöökotta tulles ise tõlgiks. Eilses vihmas lisaks veidrale häälele, kõikusid ka tuled ehk laadimine. Vahepeal mõned kontaktid ja lülitid ka jupsisid: starteri nupp ei andnud kohe kontakti ja armatuuris tuled kohati kadusid ära. Kontrollisime Tuljo juhendamisel telefoni teel koos mehhaanikuga, ega magneeto mutter pole hakanud end lahti kerima. Sellega oli korras. Autoremondilukksepp aga tõmbas kohe kõne sõbrale, kes tsiklite remondiga tegeles.
Hotelli pandi letile kiri, et admin on ära – ta tuli kaasa tõlgiks. Remondimees kamandas, et sõitku ma tema järgi ja nii me Slovakkias Giraltovce linnast seitsme kilomeetri kaugusele sõitsime. Hullult tore vana oli see järgmine. Uudistas tsiklit siit ja sealt. Keelebarjäär oli muidugi korralik, sest ega admin ka ei osanud tehnilist inglise keelt. Üritasin seletada, et küllap jäi mootorile sissesõit liialt väheseks, et enne tulekut sai just kapitaalremondi. Ise ka mõtlesin tol momendil, et ma olen ikka puht hullumeelne, et aastaid seisnud tsikliga niimoodi mitme tuhande kilomeetri kaugusele kohe tulla, aga no mis teha.
Vana võttis kiivri ja küsis, et kas võib motaga sõitma minna. Muidugi võib! Käis ja paarutas veits, kiitis ratast kui tagasi jõudis ja arvas, et võin vabalt Rumeenias ära käia. Ja kui peaks midagi olema, siis tulgu ma tagasi tulles ta juurest uuesti läbi. Teenustasu keegi loomulikult vastu ei võtnud ja soovisid igati head teed. See oli üks tõeliselt tore kogemus. Välismaal tundsin end tegelikult väga hoituna võõramaalaste poolt.
Mul on alati nii, et kui midagi ette maksad, lähevad asjad pekki. Kuna mu uitmõte Rumeeniasse sõita tuli suht hilja, siis Sibiu linna olid alles jäänud veel väga kirved öömajad. Uurisin meie endurogrupist, et äkki kellelgi midagi üleliia bronnitud. Oligi. Pidin siis oma kuue öö eest tegema ettemaksu. Oli paha eelaimdus. Ja otse loomulikult ei saanudki ma õigel päeval startida, sest mu juhiload olid õhku haihtunud.
Otsisime, mis me otsisime, aga üles ei leidnudki, vaid pidin jääma ootama esmaspäeva hommikut, et Maanteeametist omale papist load ehk rahvusvahelised juhiload osta. Ma ei hakanud seal midagi mainima, et load kadunud ja lootsin sellele, et saab ka nii hakkama kui need papiload koos ID-kaardiga esitan. Kusjuures mitte kunagi varem ei ole piiril juhilube mult küsitud. Nüüd Rumeenia piiril seda nõutakse.
Ja teate, mis juhtus kui ma Rumeenia piiri ületasin? Mind tabas veel hullem äiksetorm ja tunde kestev paduvihm kui möödunud päeval! Väikestes külades olid teed rohkem nagu jõed ja oma peatuspaika Sibius jõudsin alles kümneks õhtul. See oli taaskord ulmeline sõidupäev, kus keeruline oli kasvõi suitsupausiks kuiva peatumispaika leida. Terve tee motiveerisin end, et elus on ju ikka nii, et pärast vihma tuleb päike ja millegi toreda ja hea nimel on mõnikord ikka vaja kasvõi paduvihmast end läbi rammida.
Red Bull Romaniacs ise aga oli nagu alati vaatemänguline! Eesti meeste muljed leiad motospirit.ee lehelt.
Olin veendunud, et mul on pühapäeva lõunani öömaja olemas ja saan rahumeeli pärast laupäevast finišit oma asjad kindlas kohas ära kirjutada. Korterinaabrid aga teavitasid mind reede hilisõhtul, et tuba peab hommikuks tühi olema. See tuli nüüd küll suure üllatusena! Olin suht tujust ära, sest tegelikult oli plaanis õhtuks linna peale kogu ürituse lõpetamisele ka minna, aga mul polnud tahtmist hakata uut öömaja otsima ja öö eest kolme inimese eest üksi maksta tundus narr. Laupäeva hommikul otsustasin, et sinna ma küll ei jää ja hakkan tasapisi finišist Eesti poole tiksuma.
Nii ma siis suuna kodu poole võtsin. Sõitsin ja mõtisklesin elu üle. Iga hommik ja iga hetk, mis ma ise pidin kas tsiklit tankima, ketti õlitama, õlitaset kontrollima, õli juurde valama, oma pagasit tsiklile pakkima, pani mind mõtlema. Naised, kas me tegelikult ka teame, kui palju päriselt mehed me heaks igasugu aeganõudvaid pisiasju ära teevad, mida me isegi ei märka? Kui sul on kodus palju tehnikat, siis igaüks neist tahab kontrollimist ja hooldamist. Loomulikult teevad naised ka miljon pisiasja, mida mehed ei pruugi märgata, aga mingil põhjusel pani tsiklireis mind mõtlema, kui palju Tuljo meie heaks teeb ja võiksin seda rohkem märgata ja hinnata.
Mis ma veel mõtlesin? Kui sõidu ajal kujutasin ette, mida kodused sel hetkel teha võiksid ja kuidas neil läheb, siis tulin mõttele, et ma võiks oma kaasat rohkem usaldada ja just igasugustes olmeküsimustes. Ma ei tea, kust ja kuidas on meie ellu imbunud mingi selline värk, et naiselt alati küsitakse, mis lastele selga läheb, mida süüa teha, mis värvi mingi asi värvida jne. Jep, eks ikka suuremaid asju arutatakse läbi, aga jõudsin kuidagi tõdemusele, et ei tea, kas ma tegelt olen veits bitch olnud, et olen tegelikult kritiseerinud kui Tuljo lapsi on riietanud või Kamazi kastile värvi valinud. Nagu fak, miks mina naisterahvas arvan, et minu otsused ja maitseeelistused on kuidagi õigemad kui mu kaasa omad? Juba tobe minust! Ja mu jummel kui hea meel mul oli, et ma sellist asja enda juures adusin. Enam ma nii ei tee. Kahtlemata püüan ma mingite tobedate pisiasjade üle juurdlemise ja kritiseerimise oma elust välja jätta ja austada rohkem ka oma kaasa valikuid ja otsuseid ja teda isegi rohkem otsustele tõugata.
Yamaha TDMist ka natukene – Eestis jõudsin sellega vaevu ehk ca 500-600 kilomeetrit sõita. Eelnavd 15 aastat möödusid maanteel täieliku vanakoolika Kawasaki Zephyri sadulas, mis oli ülimugav manööverdada ja väga lihtne sõita. Aga kui TDMi selga istusin, ohkasin raskelt ja mõtlesin, et ma olen kõik oma eelnevad motomatkad tsikli seljas ainult ja tohutult võidelnud. Vanal rattal polnud ei tuuleklaasi ega midagi, mis 100+ km/h sõites elu kergemaks teeks, aga TDMiga olid need 4200 kilomeetrit kuidagi palju lihtsamad ja pingutusevabamad!
Igal juhul kulges tagasitee viperusteta, küll aga ka kohati vihma saatel. Kuradi hea ja äge oli üksi olla ja end proovile panna! Kõik pereemad, kes te tunnete end kuskile kaotsi olevat läinud, soovitan soojalt võtta aega iseendale ja tõsiselt millegi ägedaga end proovile panna mõnes hoopis teises situatsioonis kui argipäev meile pakkuda suudab. Tsiklisadulas oli ülimalt äge nautida vaateid ja iseendaga elu üle filosofeerida. Kui vähegi võimalust, kordan hea meelega sellist üksinda trippi kindlasti veel!
