Rängad õnnetused ei matnud Dunlopi suguvõsa kirge motospordi vastu

Ehkki Dunlopide dünastiat on saatnud läbi aegade erinevad tragöödiad, pole need senini peatanud selle suguvõsa kiirusejanu ja võistlushimu. Ringrajasõitja Joey Dunlop elas juba oma esimesel võistlusaastal üle samal võistlusel osalenud õemehe surma, vend Robert oma venna Joey surma ning Roberti pojad isa ja onu surma, kuid Roberti pojad Michael ja William võistlevad ringrajal tänaseni.

Ilmus ajakirjas Sport juuli 2015

Ringrajasõidu mitmekordne maailmameister William Joseph Dunlop, tuntud kui Joey Dunlop (25. veebruar 1952 – 2. juuli 2000) oli Põhja-Iirimaalt pärit tulihingeline mootorrattur. Nüüd, juuli alguses möödub 15 aastat tema saatuslikust õnnetusest Tallinnas Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal Kalevi Suursõidul, mis lõpetas tema võiduka elutee. Õnnetus juhtus märjal ja libedal teel viimases kurvis, kus Joey lendas vastu puud, mille tagajärjel ka kohe hukkus. Ta juhtis parajasti 125 cm³ masinaklassi sõitu, enne oli ta juba võitnud 750 cm³ ja 600 cm³ sõidu. Aasta hiljem avati enne Kalevi 40. suursõitu tema auks mälestuskivi.

Tsiklid läksid laevaga põhja

Väiksest Põhja-Iirimaa külakesest Ballymoneyst pärit noorukese William Josephi tuleviku üks kaheldamatu tõsiasi oli kunagi kindlasti see, et täiskasvanuna oleks ta üht või teistpidi olnud seotud mootoritega. Tema isa Willie oli ametilt mootorite mehhaanik ja oma loomultki omapärane asjade kallal nokitseja ja parandaja. Ajal, mil elekter polnud majapidamistes veel igapäevane nähtus, ehitas Joey isa koju tuulegeneraatori maja kõrval asunud puu otsa. Kui puhus traditsiooniline Põhja-Antrimi tuul, säras Dunlopide kodu elektripirnide valguses. Väikese Joey igaõhtuseks tööks oli kontrollida akude laetust ning vajadusel käivitada generaator.

Oma elu esimese tsikliga võiduajamise tegi Joey juba aastal 1969 Maghaberrys Triumph Tiger Cub mootorrattal, mille ta ostis sõbralt laenatud rahaga 50 naela eest. Oma 200 kuubikulise mootoriga, mil ehk vaid 10 hobujõudu, oli Joey 16. kohal, kuid sellest piisas, et saada aimu ringrajasõidust ning sellele oma ülejäänud elu pühendada.

Päris võidusõidukonditsioonis varustuse ja rattaga asus Joey võistlema 19 aastaselt. Selles osas oli suureks tõukejõuks ja abiks ka tema õemees Mervyn Robinson, kes samuti selle alaga tegeles. Joey oleks äärepealt võidusõitmise katki jätnud pärast oma esimest võitu North West 200 võistlustel, kus tema õemees ringrajal surma sai. Ta kaalus tõsiselt katkestamist ning tühistas kõik võistlused välja arvatud Vormel TT sarja oma. Pärast selle sarja võitu otsustas ta siiski jätkata. Joey tuli aastail 1982–1986 viis korda järjest Vormel TT sarjas maailmameistriks. Ta on läbi aegade ainus, kes on viis korda Vormel TT maailmameistriks tulnud. Joey võitis Inglismaa ja Iirimaa vahel asuval Mani saarel peetava Isle of The Man TT sõidu kõikides klassides kokku 26 korda, mis on samuti kõigi aegade rekord. Aastatel 1985, 1988 ja 2000 võitis ta selle sarja kolmes erinevas masinaklassis.

Mani saarel toimuvatel võistlustel tavatses Joey koos sõpradega käia ühel ümberehitatud pisemat sorti kalalevaga M.F.V. Tornamona. Aastal 1985, mai viimasel pühapäeval taas traditsioonilist mereteed pidi koos venna Roberti, sõbra Brian Reidi, paari reisija ja meeskonnaga võistlustele sõites juhtus aga õnnelik õnnetus. Oli olnud raevuka ilmaga öö ning varastel hommikutundidel veidi enne sadamat viskas suur laine nende laeva vastu kaljuseid karisid, mis lõhkus laeva tüürpoordi osa. Laev uppus kiirelt, kuid Joey abil pääses laevalt päästepaati kogu 13 liikmeline meeskond. Pardal olnud sõiduvarustus ja viis võistlusmootorratast vajusid aga merepõhja. Tuukrid leidsid hiljem uppunud laeva üles, tsiklid toodi merest välja ning taastati. Külma kõhuga Joey ei lasknud sel õnnetusel aga oma võistluspäeva rikkuda – üks tema Honda võistlusratas oli saarele saabunud teise laevaga. Kui õnnetus oleks olnud paljudele teistele võistlejatele rivist välja lööv, siis Joey raputas ebameeldivused õlgadelt ja tegi taaskord ühe vaimustava ning eduka võidusõidu.

Joey vedas Rumeenia orbudele süüa

Edukaid sõite oli Joey elus rohkelt. Oma kodukohas peetava Ulster Grand Prix võitis ta 24 korral. North West 200 võistluse 13 korral. Sportlike saavutuste eest sai ta 1986. aastal Briti Impeeriumi ordeni. Pärast tema surmagi on teda pärjatud erinevate tiitlitega. Väljaanne “Motorcycle News” valis aastal 2005 Dunlopi kõigi aegade paremuselt viiendaks mootorrattasportlaseks. Möödunud aasta lõpus hääletati Joey iirlaste poolt kolmandaks parimaks Iirimaa sportlaseks ajaloos. Tänavu jaanuaris hääletasid Belfast Telegraphi lugejad Joey Põhja-Iirimaa parimaks sportlaseks üldse.

Aastal 1996 andis Briti Impeerium talle heategevuse organiseerimise eest ordeni. See on vast üks vähem teada fakt Joey elust, kuidas ta alati enne võistlushooaja algust veoauto koormaid humanitaarabi ning toiduga Rumeenia ja Bosnia orbudele ja nende hooldajatele viis. Selle juurde ei lubanud ta kunagi ühtki kaamerat ega ajakirjanikku. Joey ise on öelnud, et tunneb isegi rohkem uhkust Briti valitsuse poolt antud autasu eest heategevuses kui mistahes võistluselt saadud karika üle.

Võidusõitja oli ka väga ebausklik: ta kandis igal võistlusel kollast kiivrit, punast särki ja tema lemmiknumber oli kolm. Joey pikaajaline mehhaanik Sam Graham on rääkinud, et Joey rääkis mõnikord kaubikuga võistlustele sõites haldjatega ning lehvitas harakatele. „Kahjuks kiviseinad ja puud ei hooli suurt võistleja ebausust. Joey ei suutnud lihtsalt lõpetada võidusõitu, isegi pärast kõige suuremate võitude saamist. Näiteks aastal 2000 võitis ta TT sarja olles 48 aastane ja vaid kuu pärast seda sai ta surma. Vastu puud. Isegi pärast neid tuhandeid kordi, mil ta oli tsikli selga istunud, kuid see võtab vaid murdosa sekundi, kus midagi valesti võib minna,“ rääkis Graham BBC Spordile pärast Joey ja tema venna Roberti surma aastal 2008.

Iirimaal saatis Joey Dunlopi viimasele teekonnale 50 000 leinajat üle Briti saarte. Joey oli väga omaette hoidev ning tagasihoidlik mees, kes veetis oma viimase öö siin maa peal magades oma kaubiku esiistmetel. Ta ei soovinud Tallinnas isegi hotelli tuba võtta, et mitte oma kuulsa nimega elevust tekitada. „Ma ei tahtnud kunagi olla superstaar, tahtsin vaid olla mina ise ja loodan, et inimesed mäletavad mind sellisena,“ on Joey ise enda kohta öelnud.

Joey oli abielus oma lapsepõlvesõbra Lindaga. Neil oli viis last: Julie, Donna, Gary, Richard ja Joanne. Kõik lapsed töötavad endiselt Ballymoney’s Joey baaris, kus on kaks superbike’i laest alla riputatud. 

Vend Robert teenis samuti palju karikaid

Joey noorem vend Stephen Robert Dunlop (25.11.1960 – 15.05.2008) oli samuti Põhja-Iirimaa motoringrajasõitja. Nagu vanem vennaski, suri temagi rajal juhtunud õnnetuse tõttu.Põhja-Iirimaal toimuva iga-aastase võidusõidu North West 200 veerandliitriste tsiklite kvalifikatsioonisõidu ajal kaotas Robert kiirusel 250 km/h oma sõiduvahendi üle kontrolli ja kukkus rängalt. Oma spetsiaalselt tema jaoks ümber ehitatud tsiklil olid sidur ja esipidur sama käe all ning ta haaras ekslikult siduri asemel piduri, mille tõttu ta suurel kiirusel koheselt üle juhtraua lendas. Ka kaasvõistleja Darren Burns kukkus Roberti kukkumise tagajärjel, kuid sai vaid põrutuse ja jalaluumurru. Robert toimetati kiiresti haiglasse, kuid rindkerevigastused olid liiga tõsised ja ta suri. Robertit jäid leinama abikaasa Louise ning kolm poega Daniel, William ja Michael, kellest kaks viimast on samuti ringrajasõitjad.

Robert hakkas võistlema 19 aastaselt aastal 1979. Tema esimene võistlus oli Temple 100, kus ta tegi oma esimese debüüdi. Järgneval aastal oli ta juba 347 kuubikulise Yamaha seljas Cookstown 100-l võistlemas. Aasta hiljem olid tulemused juba nii head, et erinevad firmad sponsoreerisid juba täielikult tema sõite.

Esimene tähtsam võit tuli aastal 1985 Cookstown 100-l 250 cm³  seljas. Keskmine kiirus pea 142 kilomeetrit tunnis tõi talle esimesena ruudulipu Gary Cowani ja Noel Hudsoni ees. Edukaim aasta oli 1987, kui ta võitis „Man of the meeting“ võistlusel 125 cm³, 350 cm³ ja 1000 cm³  klassid. 125ste klassi võidud tulid ka aastatel 1988, 1989, 1991 ja 1993. Ta võitis ka Macau Grand Prix 1989 aastal 500 kuubikulise Honda seljas edestades konkurente võimsamate 750 kuubikuliste Hondade seljas.

1990. aastal ühines ta JPS Norton võidusõidu meeskonnaga rattal RCW588, mis oli Wankel mootoriga. Sellel rattal võitis ta lühikesel ringrajal MCN Supercupi ühe etapi. Iirimaa North West 200-l tuli ta teiseks ning kolmandaks F1 Isle of the Man TT-l.

1994. aastal sai Robert tõsiseid vigastusi Isle of Man Formula One TT võistlusel kui tema 750 cm³ Honda tagaratas läks pikal vasakkurvil katki just pärast seda kui ta tuli hüppega üle silla ning ta põrkus vastu kiviseina kiirusel 240 kilomeetrit tunnis. Mees kannatas küll rohkete vigastuste all, kuid oli õnnesärgis, et elas nii suurel kiirusel õnnetuse üle. Mitmed operatsioonid ja pikad kuud haiglas jätsid Roberti jaoks 1994. ja 1995. aasta motohooajad vahele.

Paljud arvasid, et tema motosportlase karjäär on nüüd läbi, kuna õnnetus jättis talle mitmeid raskeid kahjustusi, mis takistasid plastilist liikumist ning üks jalg oli vigastuste tõttu teisest lühem. Leppinud oma vigastustega ning piiratud võimalustega, ta siiski suutis lõpuks kvalifitseeruda 125ste klassi ning tal lubati rajale naasta. 20. aprillil 1996 võistles ta Cookstown 100 võistlusel ning tuli 125ste klassis üheksandale kohale, sõidu võitis vend Joey. Robert ise on öelnud, et põhimõtteliselt tükkideks rebitud käega saad sa palju haiget, mõtled loobumisest, siis aga jälle paraned ja naased ikka rajale. Robert ei suutnud küll enam mitte kunagi seda võistlust võita, kuid osales alati 125 kuubikuliste klassis. Tema parimad tulemused pärast õnnetust Cookstown 100-l olid 1997. aastal kolmas, 1998. aastal neljas, 2002. aastal kolmas ja 2004. aastal teine.

Kuna rängad vigastused ja lühem jalg segasid korralikult võistlemist ning valud piinasid, teatas Robert aastal 2003, et 2004. aasta hooaeg jääb tema viimaseks ning ta loodab võita enne lõpetamist Isle of the man TT ja North West 200 võistluse ning plaanib seejärel keskenduda oma poegade õpetamisele.

Pojad nägid isa õnnetust pealt

2005. aasta talvel valiti just tema esimeseks persooniks Iirimaa mootorratturite kuulsuste halli seinale. Sel auüritusel teatas ta, et viibis mõnda aega haiglas ning tema vigastuse tõttu lühemaks jäänud jalga opereeriti taas pikemas, et kui kõik taastub kenasti, plaanib ta 2006. aasta hooajaks siiski taas rajale naasta. Mees lohutas end mõttega, et pigem sureb tsikli seljas, kui lamab tulemusteta kuude viisi haiglas, aga peaks vigastuste kätte ikkagi surema. Rajale naasis ta aga juba 2005. hooaja vältel. Oma 15. võidu North West 200-l noppis ta 2006. aastal – Dunlopi vennad on mõlemad võitnud rekordarv sõite just selsamal võistlusel.

North West 200 on maailma üks kiireimad ringradasid baikidele Põhja-Iirimaa põhja kaldal. 15. mai aastal 2008 saigi aga Robertile saatuslikuks, kui juhtus surmav kukkumine. Tema pojad William (29) ja Michael (26) sõitsid oma isa järel sel võistlusel kui see juhtus. Nad nägid oma isa tsikli pealt lendamas. Michael hoidis isa kätt raja ääres ja palvetas, et temaga oleks kõik korras. William veetis järgneva öö garaažis nokitsedes oma ratta kallal, et seda veel kiiremaks saada.

Päev hiljem olid mõlemad pojad boksis, otsustuslikult sõitmas, lootes võita oma isa auks. William oli siis 22 aastane. Võidujanu on sellesse perekonda verega kaasa antud. William ütles toona, et ei tahtnud sel hetkel isa mälestusele mõelda, vaid lihtsalt võistelda ja kiiresti sõita. „See kõlab isekana, kuid just nii see on,“ lausus ta BBC Spordile.

Poeg William on öelnud: „Sa arvad, et see ei juhtu sinuga mitte kunagi – sina saad alati olema see, kes pääseb selle eest.“ Kahjuks aga tema isa ja onu ei pääsenud. “See on narkootikum,“ ütleb William, „sestap mu isagi ei suutnud lihtsalt välja astuda sellest maailmast, isegi niivõrd raskete vigastuste juures ja naastes polnud ta ju enam see tugev võistleja. Siis mõtlesin, miks ta nii teeb, aga nüüd ma mõistan teda.“

Ka Williamil on olnud õnnetus, kus ta murdis avariis vasaku jala luu. Niipea kui see paranes hüppas ta jälle tsikli selga. Ta tunnistab, et taolise alaga tegelejad on väga isekad. „See on tore viis kõlkuda kogu aeg ääre peal, ma ei hooli millestki. Kui mul oleks laps, siis ehk see muudaks mu mõtlemist, aga ma ei näe praegu tulevikus pere loomist.“ Ka Michael ütleb, et ärgu inimesed mõistku kohut nende eluviisi üle, sest nemad ei tee seda ka teiste inimeste puhul Michael on võitnud Isle of the Manil 11 võistlust. „Ma ei hooli, mida inimesed arvavad, meedia võib kirjutada mida iganes, aga ajakirjanikel ja lugejatel pole õrna aimugi, mida võistleja sügaval sisimas tunneb. Senini kuni sa pole seda ise kogenud, pole seda tunnet võimalik kuidagi kirjeldada,“ ütleb Michael.

Allikad: internet, wikipedia, joeydunlop.uk.com, BBC Sport