Pealtnäha lihtne võrrivõidusõit on tegelikult paras täppisteadus

Viimastel aastatel on pikka aega unustusehõlmas olnud sääreväristajad muutunud ülimalt populaarseks tänu võrrivõidusõitudele, mis on varuosade hinnad lakke kergitanud ja pannud rahvasportlased agarasti võrride mootoreid forsseerima.

Ilmus AjaLehe tehnikarubriigis 2016 september

Tartu külje all linnast eemal metsatukas pesitsev perekond Koort on läbi ja lõhki täielik tehnika- ja motoperekond. Kui isa Rait Koort (41) on terve elu tehnikaga tegelenud, siis just sääreväristajatega võidu sõitma nakatas teda poeg Aramis Koort (13). “Tema hakkas juba kümneaastaselt sõbraga võrrivõidusõitudel käima. Ise nad seal püüdsid seda võrri remontida, aga enamus sõite ei õnnestunud lõpuni sõita, sest tehnika lagunes ära – see oli väga näotu ja hakkasin siis ise ka võistlustel kaasas käima, et võrrid ikka sõidukorras oleks,” jutustab Rait. Kuna ta võistlustel pidevalt kaasas käis, hakkas ta isegi võistlema.

Isa teeb mootori, poeg komplekteerib võrri

Aramis osaleb punnvõrride võidusõitudes Hiinakate klassis, kus sõidetakse ainult Hiina päritolu moodsamate sääreväristajatega. Noormees kirjeldab, et tema võrril puudub tagavedrustus, seega on istumisealune niivõrd kõva, et pärast sõitu on tagumik ikka väga valus ega kannata enam istudagi. Kestvussõitudes osaletakse kuni neljaliikmeliste meeskondadega, mis võivad kesta kuni viis tundi. Sprindis sõidetakse kahes erinevas sõidus kokku üle kümne ringi.

Enim meeldib Aramisele kogu selle punnvõrridega asjatamise juures see, et saab ise palju uusi asju juurde õppida ja tehnikaga tegeleda. Esialgu sõitis Aramis Retro klassis, kus võrrid peavad olema võimalikult originaali lähedased. Veidi hiljem tutvus isa Rait mehega, kel oli juhtumisi olemas suur kogus Hiina päritolu sääreväristajate varuosi ja mootoreid. “Ostsin ta käest 16 hiinaka mootorit, millest suurem osa kulus kõik meie endi võrridele ära,” muigab Rait. Nii asuski Aramis Hiinakate klassi võistlema.

Tööjaotus on meestel kujunenud selliselt, et peenema mootoritööga tegeleb isa ja Aramise ülesanne on mootor raamile panna ning sääreväristaja taas kokku komplekteerida. “Rehvide vahetamine, hammasrataste vahetus on kõik poja teha. Mina teen mootori korda, annan selle laua pealt talle kätte ja Aramis teeb kõik ülejäänu,” kirjeldab Rait.

Aramis tunnistab, et koolikaaslaste seas on väga vähe teisi poisse, kes vabal ajal näppe õliseks teevad. “Tean ühte poissi, kes oskab sõita, aga ise ta oma ratast ei remondi. Aga üks sugulane mul vahel aitab remontida,” ütleb Aramis ja lisab, et temale pakub tehnika remontimine väga palju huvi. “Ma juba lasteaias käisin ja panin jalgratastele kette peale, sest keegi teine ei osanud,” sõnab ta.

Isa lisab kõrvalt, et poeg tegelikult senini remondib oma lasteaiakaaslaste tehnikat. “Üks sõber mul tuli külla murega, et pill ei tööta. Jättis selle minu juurde, et kui korda saan, siis võime koos sõita. Midagi ma seal tegin ja saime tööle,” jutustab Aramis. Isa muigab kõrvalt, et poeg osutab juba suisa teenust. “Õele tegi kodus ise ATV korda, mis ta naabrite käest sai. Lõpuks vahetas ta selle ATV rolleri vastu, mille samuti ise käima sättis – mina ei viitsinud,” räägib Rait. Ka tütar Arabella, kes on praegu seitsmene, sai viiendaks sünnipäevaks mootorratta. Samuti sõidab erinevate motoriseeritud sõidukitega keskmine laps Robin.

Võrriremondis tegevust jagub

Aramis tunnistab, et ega nende sääreväristajatega tööd jagub, sest need kipuvad päris palju lagunema. “Hiinaka mootor ei ole hülsiga, mida saab vahetada, vaid on nikasilikihiga, mis kipub maha tulema. Nii kui mootorisse mõni mustusetükk tekib, ongi juba mootor katki, sest rikub nikossiinikihi ära, aga silindreid on nii raske leida hiinakale,” kirjeldab Aramis. Noore tehniku sõnul on Riga marki mootoreid mugavam remontida ja need on ka töökindlamad kui Hiina päritolu tehnika.

Hiina päritolu punnvõrride varuosadega pole meeste sõnul tõepoolest kiita. Raidi sõnul leiab Eestist vaid üksikutest kohtadest varuosi, kuid nende hinnad kipuvad olema üsna krõbedad. Arvesse tuleb võtta ka seda, et juppe on tarvis üsna tihti. Lisaks pole varuosad nagunii väga kvaliteetsed, seega tuleb tihti soodsamate osade saamiseks neid üle maailma internetist Eestisse tellida. “Ühele Hiina mootorile lasime Lätis hülsi sisse teha, aga need ei hakka meie tingimustes hästi tööle, sest Läti võistlusreeglite järgi võivad olla resonaatoritega summutid ja teised karburaatorid, aga meie reeglite järgi nii ei tohi Hiinakate klassis,” selgitab Rait.

Rait räägib, et kõrvaltvaatajaile võib tunduda, et sääreväristajaga võistlemas käimine võiks justkui olla odav motospordiala, siis seda see kindlasti ei ole. “Ma ise ei ole kokku löönud, sest ma oma tööraha ei arvesta ja hulk varuosi on kodus riiulilt võtta ka, aga ühe retro klassi sõitjaga rääkisin, siis tema oli kokku löönud, et terve hooaeg maksis tal 3500 eurot,” räägib Rait. Sellest summast ainuüksi sääreväristaja ise koos erinevate varuosade- ja mootoriosadega läks maksma 2500 eurot koos mootori forseerimisega. Rait ise aga tuunib võrri mootorid ise. “Minu võistlus käib garaažis laua peal mootorit tehes ja raja peal käin seda vormistamas,” sõnab ta. Ükski võrrimehhaanik ei taha aga avalikult oma mootori forseerimise nippe suurt kusagil jagada.

Võrrivõidusõidul on tihti aga olukordi, kus sirge peal oleneb just võrri mootori jõudlusest kui kiiruga sõitja edasi liigub. Rait seletab, et lisaks mootori jõudlusele mängivad rolli ka sõitja kehakaal, tuuletakistus, sest mootorid on ju tegelikult lahjad ja väikesed. “Isegi ketid, mida kasutame, ei ole kummipuksidega, et veeretakistus oleks võimalikult väike. Libeda raja puhul ei saa panna väga suure mustriga rehvi, sest see võtab mootorilt jõu ära kui rehv haakub ägedalt maasse,” kirjeldab Rait.

Vastavalt raja oludele ja pinnasele valitakse ka keti hammasrattad. Näiteks Koortidel on kõige väiksem tagahammasratas 33 hambaga ja suurim 65 hambaga. Osadel tiimidel on suisa oma mehhaanikud võistlustel telgi all võrriga toimetamas. Hammas hamba haaval proovib sõitja vastavalt rajaoludele parima hammasratta valida, mida enne valikut ka proovitakse senikaua kuni sõitja rahule jääb. Siis sõidetakse juba kindlalt esikoha peale ning mootorid lastakse meistril teha ja kolvid valada, mis teeb mootori väärtuseks tuhat eurot.

Võrrid tuunitakse viimsete peensusteni

Kolvi puhul loeb kergus – mida kergem on kolb, seda suuremaid pöördeid saab kasutada ja seda väiksem on tema tsentrifugaaljõud ning ka vibratsioon on väiksem, seega on kolvi materjal väga oluline. “Poisikestena ma mäletan, et panime kolvile peale veel kolmanda surverõnga, et ägedam oleks, aga tegelikult takistab see rohkem, sest mootor on nii väike, aga nüüd kasutatakse isegi ainult ühte L- tähe kujulist rõngast,” seletab Rait. Kui mootori pöörded on niivõrd üles aetud, siis suudab võrr mööduda näiteks 62 hambaga hammasratast kasutades teisest võrrist, mil on vaid 48 hambaga hammasratas. “See eeldab seda, et on korralik kolb sees ja väntvõllid tasakaalu aetud, kui Hiina mootori kastist välja võtad, on see võistlustele mineku jaoks alles täielik toorik, sest võistlustel on tase väga kõrgeks aetud,” ütleb Rait.

Pealtnäha lihtne võrrisõit on tegelikult tõsine teadus. Kui üks hästi ära tuunitud Hiinakas jookseb asfaldil välja kuni 60 kilomeetrit tunnis, siis Open klassi sääreväristaja võib liikuda ka kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis. Kilovatte ei oskagi võrrimehed välja tuua. “Esikoha võrridel on pöördeid kuni 16 000 – see on pöörete suhtes meeletu, originaalvõrril on pöördeid umbes 6000-7000, sest sealt edasi ei jõua kontaktid enam kinni minna, kus säde tekib,” selgitab Rait.

Riga võrridel tuleb vastavalt ilmale ja oludele keerata segukruvi, aga hiinakal on vaja timmida düüse. “Õhtul sätid pilli valmis, vahetad düüse – õhtul on niiske ja jahe ilm, ratas käib nagu kulda ja järgmise päeva lõuna ajal võistlema hakates, kus päike paistab ja on soe, siis võrr ei tööta enam normaalselt,” räägib Rait. Seega on ka düüside valimine vastavalt oludele ülioluline, sest selle nahka võib minna ka auhinnaline koht.

Pakiraamid ja kõik üleliigne korjatakse Hiinakate ja Open klassi võrri küljest ära. Rait tunnistab, et isegi Retro klassi võrrid on tuunimise osas kohati üle mõistuse läinud. “Oleks see minu teha, lisaks reeglitesse, et retro klass võiks olla veelgi rohkem originaalilähedane,” arvab Rait. Ülemäärane tuunimine on viinud selleni, et tavainimesel, kes tuleks võistlema otse kuuri alt võetud originaalvõrriga, polegi väga mõtet sõitma tulla, sest ta oleks nagunii viimane. “Pärast võistlusi oleme esikolmiku mootorid lahti võtnud ja seal on olnud pisikesi pättusi, mis jäävad siiski reeglite piiride peale,” tõdeb Rait.

Enamus kasutab 26 tolliseid rattaid, mis on peenemad ja seega ka väiksema veeretakistusega. “Kel on paremad mootorid, sõidavad ka 19 tollistega, kuhu peale on jälle paremaid rehve panna, kuid need on kallimad,” teab Rait. Rehvide hinnad jäävad nelja kuni kuuekümne euro vahele. Osadele velgedele saab ka jalgrattarehve kasutada.

Omaette suur katsumus kõigile võrriinimestele on muidugi igaaastane 25 tunni sõit, mis tänavu oli Kuusalus. Kolbe ja silindreid sai Rait sel võistlusel kahel võrril kokku vahetada neli tükki. Et sõitu jätkata, ootasid nad kaks tundi uut mootorit, mille Rait oli sunnitud ostma komplekssena, sest ainult kolbi eraldi ei müüdud. Senikaua jalutas Aramis aga tühja raamiga võrr käe kõrval, et mitte disklahvi saada ja igas tunnis vähemalt üks ring kirja saada. “Tegelikult me ei teadnudki, et reeglid olid muutunud ja enam ei nõutud igas tunnis vähemalt üht ringi,” muigab Rait.

Ööpäeva jooksul sai ka ketti vahetada, mis lihtsalt venis välja. “Kett läheb nii lõdvaks, et see jookseb üles mootori juurde välja ja saad hammasratta pealt niimoodi maha võtta, et seda pole vaja lõdvemaks lastagi,” kirjeldab Rait. Lisaks põlesid läbi süüted, mis hiinakatel on väga nõrk koht. “Rattalaagrid said otsa, rehve läks puruks, aga õnneks raamid pidasid vastu,” loetleb Rait.

Süstib noortesse tehnikahuvi

Rait ise on Tartu kutsehariduskeskuses autoeriala kutseõpetaja, kus veab kooli juures eest ka tehnikaringi. Sealgi lasi ta õpilastel kaks punnvõrri kokku panna alates värvimisest ja istmenahkade õmblemisest komplekteerimiseni välja. Omatehtud punnvõrridega läks kaks meeskonda ka võistlustele. “Mõlemad võrrid sõitsid lõpuni ja kaks õpilast jäidki võistlema,” lausub Rait. “Sellest aastast avasime koolis ka eraldi grupi nimetusega väiketehnika remondilukksepp, mis Eestis on vist suisa esimene,” räägib kutseõpetaja. Rait armastab väga palju rõhku panna just praktilisele poolele, et õppida läbi tegevuse. Õppekavasse sisse kirjutas ka eraldi aine võistlussport, et saaks õpilastega võistlemas käia ja reaalseid kogemusi. “Kui ma suudan õpilased mõtlema panna, on juba hästi, tarvis on loogilist mõtlemist. Kui oled jupi lahti võtnud, suudad ta ju kokku tagasi panna, aga kahjuks jagub piiratud mõtlemist tänapäeval palju.”