Kogemus Roadbook Rallilt: algul paned “puusse”, pärast juba puude vahel!

“Miks sa lähed tsikliga võistlema?” küsis mu äsja viieseks saanud tütar reede lõunal kui püüdsin asju pakkida ja üles leida kogu oma motovarustust, mis kaks aastat tühja seisnud. “Hea küsimus,” pidin talle tõdema. “Ilmselt seetõttu, et ennast elusana tunda, ennast proovile panna, natuke kodusest rutiinist välja raputada,” jätkasin vastusega, aga jäin selle kõige üle tegelikult veel pikalt mõtisklema.

Loo autor Maria Karumets, fotode autorid Eva Koger, Tuljo Martin, Maria Karumets

Tõepoolest miks? Miks minna tsikliga võistlema? Takkaotsa polnud ma pärast viimast beebit peaaegu kaks aastat motikaga mitte meetritki sõitnud. Äsja ostetud Yamaha WR250F ootas mind käru peal ja mul polnud õrna aimugi, kuidas me üldse sõbruneme. Tõega, palju lihtsam oleks ju kodus olla, koristada, aiamaad teha ja mida kõike veel, mis alatasa tegemata. Aga ei! See pole elu! Elu on see, kui end mugavustsoonist välja raputada ja end päriselt elusana tunda!

Sihtmärk oli jõuda reedel kella viieks Võrtsjärve äärde, kus leidis aset selle hooaja esimene roadbook rally sarja etapp Tour de Võrts. Ei olnud me jõudnud tsiklit ette valmistada ega end ette valmistada. Kiiruga sai vähemalt telefonihoidja külge pandud. Tegelikult ei olnud mul üldse mõtteski osaleda ja nädalavahetuse plaanides oli hoopiski niisama seda üritust vaatama minna ja sealt edasi Põlvasse motokrossile suunduda, kus oleks pidanud mu elukaaslane külgkorviga võistlema. Põlva jäi aga meie jaoks ära, sest korvipoiss pole operatsioonist veel piisavalt taastunud. Nii me kiirelt korrektuurid tegime, et ma siis võistlen hoopis ise! Polnud mul õrna aimu sellest roadbookist ega millestki, aga õnneks reedeõhtune 37 kilomeetrine proloog selleks oligi, et asi selgeks saada.

Startisin õhtusele katsele 18.13. Et osaleda, oli vaja telefon monteerida juhtrauale ja laadida alla spetsiaalne roadbook rally reader äpp, kus siis teejuhised muudkui jooksevad. Kiirelt tehti mulle umbes minutiline koolitus, aga osa infot jäi siiski vajaka äpi käsitlemisel.

Panin stardist minema – esimesena näitas, et 850 meetri pärast hoia vasakule, siis 150 meetri pärast ristmik ja sealt vasakule. Edasi 340 meetri pärast teelt maha paremale, siis 300 meetri pärast on kurv paremale, 300 meetri pärast kurv vasakule, 240 meetri pärast keera teelt maha väiksele metsateele ja kuskilt alates oli mul täiega error, sest ei tundunud, et see metsateeots kuidagi roadbookis oleva infoga ikka kenasti klapiks. Jäin endas kahtlema ja keerasin otsa ringi, et alustada uuesti maanteelt maha keeramise ristmikult.

Vajutasin seal igasugu nuppe, aga midagi ei töötanud ja roadbook jooksis aga muudkui oma juhistega edasi veel kaugemale. Ma pole eriline nutiinimene ja lihtsam tundus starti tagasi pöörduda, et uurida, kuidas ma saaks uuesti alustada. Tuli välja, et üle ekraani libistamine ei mõjugi, vaid “tulipite” ehk suunajuhiste peale tuleb toksata, et need kas siis üles-alla liiguks. Selleks tegevuseks olid tegelikult paljudel juhtraudadel suisa eraldi nupud, mis telefoniga ühenduses. Neid saab nii osta kui rentida. Olin end pannud lahjemasse turisti klassi, siis seal sisuliselt polegi neid nuppe väga tarvis, sest roadbook rullib ennast ise edasi kui autoscroll on peal, mis selles klassis on lubatud. Ralli klassis pead ise nuputama ja aru saama, kas oled õiges kohas ja kaarti edasi kerima õigel hetkel.

No nii, pärast ei tea mitmendat tiiru hakkasin lõpuks sellele teemale pihta saama, aga ma ei osanud oma teekonda ära nullida. Teekond hakkas mu jaoks nüüd küll loogiliselt jooksma, kuid kuna ma ei osanud oma sõidu alustamist nullida, jooksid mul seal mingid suvalised kilomeetrid. Nii ma siis peatusin igal pöörangul, et oma juhis edasi toksata ja peast välja arvutada, millal peaksin jõudma järgmisesse “tulipisse”. Ehk siis kui äpp näitas mulle teekonda 12.17 km, aga järgmine keeramine oli näiteks 390 meetri pärast, arvutasin, et teeots peaks laekuma siis kui teekonnal on ees 12.56 km ja nii iga suunajuhise juures.

Metsateed ja teekond ise oli maru äge ja minu rattale väga sobilik, aga kahjuks läks mul kogu aur tsikli tunnetamise ja teede nautimise asemel hoopiski arvutamisele. Kokku läks mul kaks tundi, et see 37 kilomeetrit vahvaid metsaradu läbida roadbooki järgi, aga kõige tähtsam oli see, et sain selle teema lõpuks selgeks ja järgmise päeva päris võistlusel start tundus juba palju positiivsema maiguga!

Laupäeval oli mu stardiajaks 11.13 ja ees ootas umbes 350 kilomeetrit ümber Võrtsjärve. Neli erinevat kiiruskatset ja vahepeal 20 minutilised neutraaltsoonid tankimiseks ja söömiseks. Finiš läks kinni kell 20.00.

Krõbekülm tuul ulgus järve ääres, aga arvestades eelmise õhtu toredaid metsaaluseid teid, jätsin jope soojavoodri bussi, sest paksu puhvaikaga pole metsas mugav võimelda. Esimene pea saja kilomeetrine katse sujus mul roadbookiga täitsa kenasti, suutsin pidevalt järge hoida ega eksinudki teelt. Kruusateid nii suuremaid kui väiksemaid, sekka ka asfalti. 250se endurokaga muutus taguots ikka hullult kandiliseks selle katse lõpuks. Noh, Eestimaine värk, küllap magusamatesse kohtadesse jõudmiseks on ju vaja pikki sirgeid ka läbida ja asfalti mõõta. Panin panused sellele, et küllap teisel katsel nüüd ikka jõuame kuskile metsateedele.

Sõidan ja sõidan ja istmik on nii kuramuse valus, et olen sunnitud üha tihemini mõttepause tsikli kõrval tegema. Selle pisukese motaga on 90 kilomeetrit tunnis maanteel ikka jõhker piin sõita, see pole selle jaoks mõeldud. Kadedusega vaatasin teiste sõitjate suuri rattaid ja mõtlesin, kui mugav seal istuda võib olla!

Punnisin ja punnisin neid kilomeetreid läbida kuniks trehvasin ühel ristmikul ühe asjapulgaga, kelle käest uurisin, et millal see rada metsa jõuab ja sooja saab? Sain vastuseks, et sa oled ju turisti klassis ja turistid metsa alla ei lähe. Mu nägu vajus poolemeetriseks. Päriselt? Ma olen pea 200 kilomeetrit selle kandilise sadula otsas piinelnud, et teada saada, et ma vist ikka olen vales klassis? Oma viga, oleks pidanud ürituse sisusse ikka natukene rohkem süvenema. Samas, kas aga äkki ralli klassi rada minusuguse pereema jaoks jällegist liialt keerulise maastikuga pole? Turistiklassiks oleks aga teistsugust ratast vaja või teine variant minna ralli klassi ja sõitma õppida.

Igal juhul, kokkuvõttes oli hullult äge end taaskord sadulast leida! Saada selgeks roadbooki järgi sõitmine (mis kindlasti tahab veel tublisti harjutamist) ja see on lihtsalt nii fantastiliselt tore, et meil on siin selliseid ägedaid motoentusiaste, kes midagi korraldavad ja julgevad midagi uut algatada. Aplaus teile ja aplaus mulle ka, et starti jõudsin! Küllap kunagi jõuan finišisse ka! (pärast teise katse lõppu keerasin Mürru nina staapi sauna poole)

Kel nüüd huvi tekkis, siis 20. mail on järgmine Roadbook Rally sõit https://nagemataeesti.ee/etapid/2023-05-20-mudest-rallyraid/