Kagu Euroopa riikide loodus võtab tsikli sadulas hingetuks

Ikka ja jälle ei suuda me vastu panna sisemisele kutsele pakkida kuuks ajaks vajalik kraam kokku, pöörata mootorratta esiots lõuna poole ja minna taaskord avastama Kagu-Euroopa riike, rahvusi, kultuuri ja loodust.

Ilmus 2016 novembris AjaLehe reisirubriigis, autor Maria Karumets

Ehkki kevadisel seljakotireisil Kreekasse lubasime endile, et tänavu loobume oma traditsioonilisest motoreisist, ei suutnud me siiski oma lubadusest kinni pidada. Ilma igasuguste kindlate mõtete ja plaanideta me selle teekonna ikkagi jälle ette võtsime.

Kuni Slovakkiani kulges kõik üsna rutiinselt püüdes võimalikult kiiresti Läti-Leedu-Poola kilomeetrid läbi põletada. Reisi kolmandal päeval hakkasime päikeseloojangu paiku  Slovakkias öömaja otsima, kuid pidasime teele sattunud 70 ja 80 euroseid hotelle liialt kalliks, mistõttu pimeduse saabudes üha edasi sõitsime. Enne südaööd jõudsime juba Ungarisse välja ja kottpimedas on võõras kohas veidi ebamugav sõita ning hilistel öötundidel öömaja otsida. Jäime pärast piiri rekkameeste puhkekohta veidikeseks plaani pidama ja suppi sööma. Tunnikese jooksul ei suutnud kummagi väsinud mõistus ühtki head plaani välja mõelda ja loobusime edasi sõitmise mõttest.

Leidsime Rumeeniast peaaegu Surnumere

Ajasime tsikli ühe pinkidega varjualuse juurde, koukisime küljekotist magamiskoti ja fliisteki välja ning vallutasime söögilaua. Mõned tunnid sõiduvarustus seljas puitlaual lebamist lubas mõneks ajaks suisa unelgi tulla. Kuniks väljas hakkas valgemaks minema ja läbi une tundus mulle, et nüüd on küll miski jama lahti. Ümberringi plinkisid vilkurid ja läbi uduste silmade nägin sähvivat taskulampe ja ringi liikumas neoonvestides mehi. Lisaks politseiautod. Äratasin kärmelt meeltesegaduses oma kaaslase üles ja teatasin talle, et nüüd ruttu maast lahti – midagi on väga pahasti! Ärevusest selginenud, ilmnes, et kaht pika veosega rekkat lihtsalt püüti parkima manööverdada. Kuna kottpimedus oli taandunud ja väheke puhatud, võtsime suuna läbi Ungari Rumeeniasse Sibiu linna.

Pärast Rumeenia piiri algas maantee mõistes tõeline piin! Saime punaseid fooritulesid ja üles kaevatud teid, künkaid ja teravaid löökauke oma paarisaja kilomeetri jagu. Üle 30 kraadises kuumuses ja korralikus sõiduvarustuses ei ole see just meeldivate killast. Ületanud raskused, jõudsime pea 600 kilomeetrise sõidupäeva kulminatsiooniks Sibiusse, kus toimus hard-enduro võistlus Red Bull Romaniacs. Rõõm oli nii linnas kui majutusasutuses kohata mitmeid eestlasi, kes olid tulnud nii võistlema kui kaasa elama.

Sibiu linnast umbes viieteistkümne kilomeetri kauguselt avastasime aga müstilise paiga Ocna Sibiului, kus mitmed soolajärved. Legendi järgi on need tekkinud mahajäetud soolakaevandusse ning järvede soolasisaldus on liitri vee kohta 260 kuni 310 grammi. Surnumere efekti andis see igal juhul korrektselt välja. Põnevad olid ka sealsed mustad järved, kus järvevesi oligi täiesti süsimust, läbipaistmatu ollus ja järvest väljudes olid ise samamoodi must. Järve põhja muda oli aga hinnas ja nii kuivasime meiegi teiste seas järve ääres üleni musta löga all. Väidetavalt pidi väga tervislik olema. Hiljem oli enesetunne küll väga värske, kuid seda musta tökatit ikka andis maha nühkida.

Mõned päevad puhkust imekauni vanalinnaga Sibius ja juba viis tee meid edasi Bulgaaria suunas. Maanteeks aga valisime Transfagarasani nimelise kurvilise ja kaunite vaadetega tee. Isegi telesaade TopGear on seda maanteed tunnustanud kui üks maailma parimaid. See imetlusväärne täis nõelasilmakurve tee viib veidi kõrgemale kui kaks kilomeetrit ning silmailu pakuvad hunnitud vaated mägedele, koskedele, lambakarjadele. Lõuna poole jõudes viis tee üle Vidraru järve tammi, mis on maailmas suuruselt üheksas inimkäte poolt ehitatud tamm. Tamm on 165 meetrit kõrge, 305 meetrit pikk ja hoiab tagasi 465 miljonit kuupmeetrit vett.

Selle kõige nautimiseks ja imetlemiseks kulutasime ära terve pika päeva ning õhtuhämaruses leidsime öömaja veidi enne Bulgaariat. Öömajas aga tutvusime Rumeenia teleajakirjaniku Mariusega, kelle põhivaldkond on põllumajandus. Marius kiitis, et nende põllumajandus on tugevas arengus ja tema sõnul töötasid just Rumeenia poliitikud välja Euroopa liidu toetusmeetmed põllumajanduses. “Meie suurimaks mureks on aga mustlased – nemad ei allu mitte mingisugustele reeglitele ja elavad justkui omaette maailmas,” kurtis ta.

Pagulasteekondadest jälgi ei avastanud

Järgmine hommik viis meid aga juba Doonau äärde, kus saime paar tundi jõepraami oodata, mis meid teisele poole kallast Bulgaariasse transportis. Sealt edasi viis meid teekond otse Kreekasse Chalkidike poolsaartele, kus väidetavalt on Kreeka kauneimad rannad. Ei saa vastu vaielda, sest lubasime endil neid erinevaid mõnusaid randu ja kohalike lahkust nautida tervelt nädala jagu.

Koduteeks valisime riigid, kuhu me polnud varem sattunud. Ühtlasi oli veidike ka uudishimu liikuda neid trajektoore pidi, kust peavoolumeedia andmetel tuhandete viisi pagulasi läbi rändas. Kreekast lahkusime Makedooniasse, kus esimeses tanklas GPSi kinnituse ära murdumise tõttu peatuse tegime. Ühe rekka nina ees vestis juhiga juttu üleni musta ürpi peidetud vanem naine. Veidi eemal kerjas raha nooremapoolne rase naisterahvas, pea ja pool nägu kaetud ning saatjaks hulganisti lapsi. Rohkem me sel teekonnal taolisi nähtusi ei näinudki. Ei märganud ka ühtki jälge massilisest pagulaste liikumisest või laagritest.

Makedoonia ise tervitas meid sisemaale omaselt tõelise kuumuse ja leitsakuga. Vähem kui 200 kilomeetrit mööda peamagistraali ei andnud sellest maast kahjuks suurt aimu, kuid valdavalt tundus kõik kesksuviselt kõrbenud, kohati elutu ja mägine.

Edasi jõudsime Serbiasse, kus juba tankla klienditeenindajad andsid aimu oma maa sõbralikkusest. Teenindaja uuris väga tähtsalt, et kas me tõepoolest oleme Eestist nagu ta mootorratta numbrimärgi järgi arvas. Mees märkis, et ta on käinud Vilniuses ja küsis, mida Eestimaal turistile pakkuda oleks. Olles lummatud kõikide läbitud maade uhketest mägedest ja võimsast loodusest, ei osanud ma talle esiti midagi välja pakkuda. Ehk tasuks rappa minna? Ta uuris veel ka meie poliitika kohta, sest oli kuulnud häid sõnu selle pihta ning kurtis, et Serbias pole poliitiline olukord väga kiita. Selgeks sai ka nende keeles aitäh ehk Hvala! Meie kogemust mööda on reisides alati üheks võtmeks kohalikega ühist keelt leida teada nende keeles vähemalt paari-kolme elementaarset sõna.

Serbias sajab lund ja kasvatatakse banaane

Eesmärgiks oli läbi Serbia sõita Montenegrosse mere äärde. Tol päeval jäime ööbima Lõuna-Serbias Niši tööstus- ja kaubanduslinna. Hostelis tutvusime noore administraatori Svetlanaga, kes meiega paariks tunniks õue istuma ja lobisema jäi. Kui meil on Svetlanale tavapärane hüüdnimi Sveta, siis serblastel on selleks Svetši. Meie uus tuttav rääkis meile, kuidas serblased püüavad eluga hakkama saada ja endid ära elatada, sest palgad on väiksed. “Väga paljud kasvatavad oma väikestel aiamaadel igasugu saadusi ja käivad neid nii maanteel kui linnatänavatel müümas, aga hinnad on nii madalad, et ma ei mõista, milleks põhimõtteliselt tasuta vaeva näha?” arutles Svetši. Ta lisas, et kuna juba Kreekaski kasvatatakse banaane, on viimastel aastatel serblasi tabanud hullus, kus kõik püüavad banaane kasvatada. “Isegi mu tädi – ja kujutad ette? Serbias ongi võimalik banaanisaaki saada,” jutustas ta.

Kliima pidavat ta sõnul sobima, ehkki talved on neil tema sõnul väga võikad. “Enamjaolt sajab vastikut vihma ja lörtsi, aga mõnikord tuleb siinkandis mõneks nädalaks või rohkemaks kui kuuks ajaks ka lumi maha,” rääkis ta. “Kõige hullem on see, et kohalikud võimud ei korista lund ära ja ütlevad, et pole mõtet, sest see sulab nagunii ära. Ja siis püüad meetrises lumes kuidagi tööle jõuda, mõned jäävad kuuks ajaks lumevangi,” pajatas Svetši.

Üks põletav küsimus oli muidugi ka, millele pikalt ei söandanud vastust küsida. Miks serblased Kosovod ei tunnista? Seepeale Svetši veidi isegi ägestus. “Nad on osa Serbiast, osa meie kultuurist ja ajaloost! Meie vanad kirikud on seal, see ajalugu kuulub Serbiale,” oli ta veendunud. Igal juhul tundub üks serblane olevat üsna tugeva selgrooga ja kõigutamatu, kuid samas ka sõbralik.

Serbia ise on arenemas. Vinged kiirteed viivad läbi maa, mida ehitatakse üha juurde. Üldmulje sellest riigist oli vägagi positiivne, sest olime valmistunud kehvemaks, kuid üldine infrastruktuur paistis seal toimivat.

Montenegro piiri ületades seda sama aga öelda ei saanud. Veidi aega sõitnud, torkasid silma mäekülgedelt tulevad suitsupilved. Just niimoodi käibki prügimajandus: kõik üleliigne kallatakse üle mäeserva alla ja pistetakse tuli otsa. Rohkelt prügi jõuab mägedest ka alla orgudesse jõgedesse. Loodus ise on muidugi ahhetama panev. Maanteed looklevad kõrges kanjonis, all kaugel põhjas sillerdab jõgi.

Korrumpeerunud politseinikud koguvad makse

Kodutee viis meid esimest korda elus ka läbi Bosnia-Hertsegoviina. Kohati täielikus üksinduses mööda kord kehvemaid ja kord paremaid maalilisel maastikul olevaid teid oli tunne, justkui me oleksime maailmas ühtäkki täiesti üksi. Peatusime kunagises külakeses poe ees. Kunagi on siin olnud kohvik ja kauplus. Riidepuudel ripuvad kahekümneaasta tagused moeröögatused, hinnasildid küljes. Ei ühtki hingelist mitte kusagil.

Põhja pool tundub elu olevat kohati veidi rohkem. Nii Montenegros kui Bosnia ja Hertsegoviinas tunnetasime, et turistidelt püütakse kohe eriliselt seda rahanatukest välja pressida, sest ega neid turiste nendesse kantidesse naljalt ei satu ja teenimise võimalused on nigelad.

Bosnia ja Hertsegoviinas jääme öömaja otsimisel taaskord pimeda peale ja ega neid ausalt öeldes just tihti ette satugi. Peatusime õhtul üheksa paiku motelli ees. Välja loivab juba peaaegu magama minema sättinud peremees silmis lootuskiir. Kui eelnevalt olime näinud tee ääres silte, kus pakuti tuba 10 või 15 euro eest, siis siinne peremees tunnetab, et meil pole öömaja võtmisest pääsu ega anna 25 eurost kriipsugi alla.

Hommikukohvi kõrvale uurib ta, kuidas meil politseiga vedanud on. Juba Kreekas uurisime isegi kämpingus olnud serblastelt, kuidas nende kodumaal korravalvuritega on ja saime vastuseks, et kui ikka kinni peetakse, pead ilmselt maksma. Ka maja peremees valgustab meid, et pärast Jugoslaavia lagunemist on asjad lihtsad. “Bosnia ja Hertsegoviinas on endiselt korrumpeerunud politseinikud – kui juba peatati, siis ilmselt maksmisest sa ei pääse. Ükspuha mille eest, aga maksma pead. Montenegros on olukord sama. Horvaatia politsei on sada protsenti puhas ja hea, Serbias on puhastusega jõutud poole peale,” selgitas peremees. Ta jutustas veel, et tema koduriigis on politsei näol tegu põhimõtteliselt maffiaga. “Mina pean hotelli, makse ma riigile ei maksa, vaid maksan politseile väikest tasu ja see ametnik siis jagab seda tasu oma ülemusega ja senikaua on minuga kõik korras,” selgitas ta.

Läbi kanjoni viiva maantee ääres olid tihti sildid – eluohtlik, miiniväli. Inimesed elavad majades, mis Bosnia sõjast on pooleldi hävinenud: seinad kuuliauke täis, kohati pool maja maha pommitatud, aga kuskil pead ju elama. Loodus seevastu on imetlusväärne – keset mägesid erksinised järved, mille ääres mõni üksik kohalik peesitamas ja ujumas. Igal juhul väärivad endised Jugoslaavia riigid kindla peale rohkem avastamist ja süvenemist, kel igaühel neist oma kultuur ja lugu rääkida.