Motoreis Venemaale: vaja on visa hinge ja hulga õiget varustust
„Tähtsamad on hea sõiduriietus, korralik telk ja tööriistad, millega ratast remontida. Ja veel tähtsam on minna reisile nendega, kellega oled varem reisinud ja keda juba tunned, mitte kontvõõrastega – kes hakkab vinguma, kui jalad märjad, kes kardab teel olevaid takistusi,“ ütleb rännumees Raul Musten, kes naases äsja kolme sõbraga pea kolmenädalaselt motoreisilt Venemaale Uuralitesse. Lisaks tugevale sõprusele, tuleb reisile minnes arvestada veel paljuga. Kasvõi näiteks isetehtud odaga enesekaitseks karude eest.
2012 august by Maria Karumets
Rauli sõnul ei saa karmile ja pikale motoreisile minna erineva mõtteviisiga inimestega, et mõni plaanib suurema osa ajast näiteks külalistemajas ööbida ja linnaeluga tutvuda. Asja võti on ikka selles, et kogu seltskond asub teele sama mõtte ja eesmärgiga ning aitab teineteist teel ette juhtuvate raskustega, mida neil pea 7500 kilomeetrisel ettevõtmisel jagus.
Venemaa teed pea olematud
Millega siis karmile rännakule minnes ikkagi arvestada? Teise rännulise, Kristjan Karumetsa sõnul peab mootorrattaga Venemaale rändama minnes olema kindlasti kaasas rehviparanduskomplekt. „Näiteks suur trass, millel sõitsime, seal asfalttee muutus äkki hullemaks kui mõni Eesti krossirada,“ kirjeldab Kristjan üht väga rasket 15 kilomeetrist teelõiku nii-öelda Venemaa suurel maanteel. Mõni auk oli tsiklisti sõnul suisa nii suur, et terve Lada marki auto sinna sisse ära mahtus. Teeservad on niivõrd teravad, et kui vähegi tühjema rehviga selle peale sattuda, lõhub see rehvi ära. Lisaks väga teravad kivid, naelad ja muud sodi, mis rehvi rikuvad. Ilmselgelt peab matkaseltskonnal olema kaasas väike kompressor või käsipump rehvide täitmiseks, mis kehval maastikul tühjenema kippuma võivad. Kohati olid teed aga nii hullud, et tsiklite liikumiskiirus oli umbes kümme kilomeetrit tunnis ning 140 kilomeetrist pea olematut teelõiku sõitsid nad kolm päeva. „Mõni tee oli ikka väga hull! Teedel sõites tuli ka jõgesid ületada: ettevaatust tugeva jõevooluga, mis võib sind rebima hakata ja kivid põhjas on ka libedad,“ jutustab Kristjan oma kogemustest. Jõge tasus ületada pigem kohast, kus oli kärestikulisem, kuid madalam vesi ja kivid veest paista. Kus oli rahulikum vesi, võis kohati väga sügavaks minna ja vool tugevaks. Kristjani sõnul on tavaliselt enne jõge auto jäljed ees, kust on näha, mis trajektoori kohalikud eelistavad.
Kiirusest ei hooli Venemaa teedel suurt keegi – kel masin võimaldab ja kui teeolud lubavad sõidetakse tublisti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega. Eesti reisiseltskonda seekord vene politsei teedel ei tülitanud. „Ühes linnas aga sõitsime Lenini kuju juurde, et pilti teha, siis oli küll politsei minuti pärast kohal ja uuris, mis me siin teeme. Nende sõnul ei tohtinud seal parkida ja et see on püha väljak, õnneks tuli keegi vene motomees meile appi ja rahustas korravalvurid maha, meie hakkasime muidugi kohe oma juttu peale suruma, et kust kaarti osta saab ja kus on vaatamisväärsused,“ jutustab Kristjan, et nende pühade kujude ja väljakutele lähenedes tuleb olla ettevaatlik või hoopis mitte minna, sest muidu võib jamaks kiskuda.
Ehkki kiirusest väga ei hoolita, ei soovita Kristjan teha möödasõitu üle pideva joone, sest just seal armastavad vene kordnikud valvata ja trahvida. Ka suurem osa kohalikke väldivad üle pideva joone möödasõite. „Liiklus tundub alguses üsna hullumeelne, aga mõne aja pärast hakkad juba jagama nende stiili – nad jälgivad kogu aeg peegleid. Laupkokkupõrkeid on seal päris palju, kaht avariid nägime isegi. Veoauto ja sõiduauto kokkupõrkel ei jäänud kummastki suurt midagi alles,“ räägib Kristjan. Tore on motomeeste sõnul aga see, et kui nähakse, et tsikkel tuleb, tehakse kohe ruumi, et see teiste vahelt läbi mahuks. „Täiesti uskumatu! Moskva ringteel, kus on kohati kuni kuus rada, olid ummikud ja me tulime, siis tegid ummikus seisvad autod meile ruumi, et me läbi mahuksime – Tallinnas ei näe sellist asja elu sees!“ kirjeldab Kristjan.
Külast külla 200 kilomeetrit
Venemaal telkides tuleb kindlasti olla ettevaatlik karude suhtes. Kristjan soovitab kaasa võtta kirve, et saaks toidu valmistamise jaoks lõket teha ning samas ka karusid eemale peletada. „Karud pelgavad tuld, lisaks oli meil ka oda meisterdatud enesekaitseks. Terve Uurali mäestik on karusid täis ja kohalikud rääkisid pidevalt, et jälle on karu nähtud,“ ütleb Kristjan. Ühel õhtul kuulis matkaseltskond isegi, et nende telkimiskohast üle jõe keegi ragistab puudes. „Kottpime oli ja me ei näinud, kes see oli. Panime odad valmis ja tegime palju lärmi, siis jäi vaiksemaks, aga mõne aja pärast hakkas põõsastes jälle ragin pihta,“ kirjeldab Kristjan. Pimedate õhtute tarvis tasub end varustada pealampidega.
Ööbimispaikade leidmisel tuleb vaeva näha. „Seal peab otsima, kaardi pealt vaatad jah, et on ilus jõgi, aga tihti on jõed tiheda lepikuga ääristatud, et vee äärde ei pääse ligigi,“ teab Kristjan. Lisaks leidub paljudes looduskaunites kohtades väga palju prügi maas vedelemas. Telkides soovitab Kristjan küladest veidi eemale hoida, sest igas külas on mõni uudishimulik joodik, kes tahab sinuga jutustada ja võimalusel tunneb suurt huvi sinu asjade vastu, et need salamahti enda asjadeks võtta. Raulil kadus ühel telkimisplatsil nööri pealt kuivamast kaks T-särki ja paar sokke, aga mehed arvasid, et need võisid võtta ka samas karjamaal uidanud lehmad.
Külad on motomehe sõnul üsna räämas ja sealt ööbimispaika ei leia. „Külapood võib olla näiteks suuruses kolm korda neli meetrit,“ ütleb Kristjan. Linnades võib ööbimiseks leida külalistemaju, kuid nende peale ei tasu väga lootma jääda, sest teel Uuralite poole said mehed kohati sõita näiteks paarsada kilomeetrit täielikus tühjuses, kus polnud ühtki küla ega inimest. „Moskvast Peterburgi sõites olidki külade vahemaad kakssada kilomeetrit,“ märgib Kristjan.
Poodi sattudes tasub oma varusid täiendada, sest ei tea, millal järgmisesse poodi satud ja mis kaupa seal üldse leidub. Viin ja suits on rännumehe sõnul Venemaal muidugi odav, aga näiteks vorst ja muu kraam maksab kohati sama palju kui kodumaalgi. Kristjani sõnul oli Kesk-Uuralites olukord üsna nutune – poes ei leidunud isegi makarone. Kuna toitlustusasutusi suurel Venemaal just tihti ei leia, oli matkajatel kaasas oma väike köögivarustus: bensiiniga töötav priimus, pott ja pann. „Kui pann on kaasas, on kõige kindlam viis söönuks saada, osta pelmeene.“ Kristjan soovitab end kindlasti varustada ka söetablettidega, kui tuleb kohalikku toitu manustada.
Kaasa sääsemüts ja koormakate
Tsiklitega reisima minnes on Kristjani sõnul hea kaasa võtta koormakate – kui vihma sajab või päike lõõskab, saab selle tsiklite vahele pingule tõmmata ja ise sinna alla ilmastiku eest varjuda. Või kuiva ilma puhul maha laotada, et ise seal pikutada. Kristjan märgib, et marjaks kuluvad ära kindlasti sääsemütsid, mis varjavad võrguga nägu. Veekogu ääres leidub neid vereimejaid ohtrasti. Apteegist tasub kaasa osta kreemi, mis leevendab sääsehammustusi. Venemaa sääskede ohtrad hammustused tekitasid rännumeestele korralikud paistetused jalgadele, kuid kolme-nelja päevaga see möödus kui organism nende vereröövlite torgetega juba harjus. Kuna mägedes langes õhutemperatuur Kristjani sõnul kohati suisa nullilähedale tasub end varustada korraliku magamiskoti ja sooja pesuga. Jõgede ületamisel saavad ka jalad märjaks, mistõttu tasub matkapoest korralikud veekindlad sokid jalga osta.
Kel väiksem paak, soovitab Kristjan kindlasti kaasa võtta lisabensiinikanistri. „Olenevalt piirkonnast ei pruugi tanklaid just tihti leida. Suure maantee ääres leidus neid mõne kilomeetri tagant, väiksemal teel olles polnud tanklat aga paarisaja kilomeetri kauguses. Alati on võimalus end suurema trassi äärde tagasi suunata tankimisvõimaluse otsimiseks,“ ütleb Kristjan. Bensiini 92 hind kõikus 75 ja 80 eurosendi vahel. Pagasisse tasub kindlasti varuda palju erinevaid tööriistu ja varuosi leiab Kristjani sõnul erinevatest vene tehnika poodidest või suisa mõne kohaliku kodust või köögist. „Venemaa on selline ulmeline maa, et seal võib kõike juhtuda ja seal leidub kõike.“
Vahvatest motomatkadest saad lugeda lisaks Kurisoomoto kodulehelt.
