Motoorienteeruja Katrin: automaks pärsib ühiskonna elujõulisust ja hakkama saamist
Tasapisi panevad erinevad uudised ja info automaksu ning selle olemuse üle inimesi tõsisemalt juurdlema ja arutlema. Ka motoorienteerumisega tegelev Katrin Kask saatis meile sel teemal oma mõtisklusi. Kui Sinulgi on mõnel mototeemal sõna võtta, läkita julgelt oma arvamus toimetusele!
Tekst Katrin Kask, fotod erakogu
Ukraina sõda on meile õpetanud ja meelde tuletanud paljut. Kuivõrd hindamatu on sellises kriisis inimeste kodanikualgatus ja kaitsetahe. Kuivõrd oluline on omada mingeidki varusid ja ressursse, et vältida riigi abistruktuuride ülekoormamist ning tagada riigi toimimine hädaolukordades. Ressursside all ei pea ma pelgalt silmas füüsilisi vahendeid, vaid ka inimeste teatud liiki oskusi ja teadmisi, mis aitavad kriisioludes toime tulla.
Eesti riik kulutab hetkel suuri summasid, et kriisivalmidust tõsta. Olgem ausad, aastaid kestnud hoolimatus ja sinisilmsus ning sellest põhjustatud riigi mahajäämus hädaolukordadeks valmisoleku osas on märkimisväärne.
Juba praegu põhineb meie riigi päästevõimekus ja korrakaitse aktiivsetel kodanikel – vabatahtlikel. Meil on vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, abidemineerijad ning kuuldavasti plaan luua ka kaitseliidu baasil vabatahtlik piiriüksus, kuna riigil raha ja inimesi napib.
Seega on ülioluline, et iga uus seadus läbiks põhjaliku mõjuanalüüsi, milline on selle mõju riigi kui terviku elujõulisusele, vastupanuvõimele (ingl k resilience) – võimele hakkama saada ja kohaneda ootamatutes, mittetavapärastes olukordades. (Ohutuse kontekstis, mõistetakse vastupanuvõime all süsteemi omadust, kohaneda muutuste ja häiretega selliselt, et samaaegselt säilib süsteemi normaalne toimimine.)
Sõda on väga ekstreemne näide, aga see ei ole enam mõeldamatu või kauge probleem. Kuigi riigi jõustruktuurid teevad viimastel aastatel suuri pingutusi, et vähegi mahajäämust vähendada, on riigi ametiasutuste pingutusest kriisis tegelikult vähem abi kui loodame.
Riigi elujõulisuse tagab meie inimeste kaitsetahe, nutikus, ning iga üksikisiku ja kogukonna kriisivalmidus ja sidusus. IT, ärijuhtimise ja finantstarkustest jääb siinkohal väheks. Tõelises kriisis saavad uue tähenduse elutähtsad oskused, kogemus teadmisi rakendada käelise tegevuse või muu praktilise tegevuse kaudu: oskus valmistada süüa, oskus juhtida erinevaid sõidukeid, oskus parandada ja koostada tehnilisi seadmeid, oskus ehitada, oskus orienteeruda ja vabas looduses ellu jääda, oskus anda esmaabi, aia- ja põllutarkused, hoidiste valmistamine jms.
Vanaema moosikelder ja vanaisa garaaž võivad kriisis osutuda elupäästvateks!
Kuidas kõik eelnev seostub automaksuga. Aga otseselt! Kuna valitsus soovib kehtestada seadust, mis hakkab maksustama inimeste tehnikahuvi ja seeläbi elutähtsate oskuste omandamist!
Automaks tänasel kujul, võib vähendada inimeste võimalusi, sealhulgas noorte võimalusi tehnikaspordi ja tehnikahuvialadega tegelda. Eriti arvestades seda, et lähiaastatel ei ole oodata majanduskasvu, vaid pigem langust.
Noorte käelise tegevuse ja praktilistele oskuste arendamisele tähelepanu pööramine on eriti oluline, kuna uus põlvkond on tänu mugavamale elule ning turvalisemale ühiskonnale, muutumas praktiliste oskuste osas olulisemalt abitumaks kui olid meie esivanemad.
Tehnikahuvilisele on automaks tänasel kujul pigem nagu hoidisemaks. Tehnikahuvi ei ole ju ainult seotud spordi ja võistlemisega. Tehnikahuvilisele lihtsalt meeldib garaažis nokitseda. See, kas tulemusel ka praktiline väärtus või kasutus või saab seda laiale rahvale väljanäituseks tuua, on teisese tähtsusega. Aga maksu maksad sama palju kui sõitva tehnika eest! Kõlab ju nagu hoidisemaks.
Halvimal juhul põhjustab selline ebaõiglus inimestes asjatut frustratsiooni, suurendab seeläbi usaldamatust riigi suhetes ning vähendab inimeste kaitsetahet ja kriisideks valmisolekut. Vähetähtis pole ka asjaolu, et tehnikahuvil on oluline roll, eelkõige just meeste vaimse tervise edendamisel.
Kas me sellist maksu tahamegi?
