Mototeraapia ehk kuidas väsinud pereema üksinda Rumeeniasse motomatkas
Kuulasin siin parasjagu koolitaja Peep Vainu aasta kokkuvõtmise loengut ja tema küsimus, mis oli möödunud aasta tippsündmus, tõi meelde, et see on mul kirjas, aga täiesti jagamata lugu! Elu esimene ihuüksinda tehtud motomatk jäi möödunud aastast kahtlemata eredalt meelde! Unistada ju võib, aga olen õnnelik, et jänese püksist välja viskasin ja teele ka asusin!
11. jaanuar 2024
Viimased kuus aastat oma elus olen olnud kas rase või siis majandanud beebiga ja nii kolm korda järjest 😀 Meie kolme vinget last vaadates, kes nüüd oma seltskonnaga õues ise ringi majandavad, tuleb tunnistada, et olen täiega õnnega koos, et neil üheskoos nii vinge on. See, et mul on olnud väga raske, intensiivne ja väsitav periood, on tõsi. Veel suurem tõde on aga see, et see on nii hullult äge neid koos toimetamas vaadata ja tunda, et see oli nii õige, et nad on väikeste vanusevahedega.
Aga mina ise. Ma olen olnud surmani väsinud, tüdinud, nutnud hullumiseni. Olen olnud ka õnne ja armastust nii täis, et see ei mahu mu sisse ära! Usun, et sellise intensiivse perioodi jooksul on mõlemad äärmused okei. Küll aga tundsin, et ma ei mäleta enam, kes olen mina. Kes on see Maria päriselt, kes siin päevast päeva perega toimetab? Ma ei mäletanud enam, mis tähendab olla iseseisev, sõltumatu, ainult enda eest vastutada.
Pärast äärmiselt keerulist aasta tagust perioodi, kus oligi jõhkralt raske ja keeruline pisikese beebi ja veel kahe väikelapsega toime tulla, kes igas väikeses asjas su abi vajavad, me ikkagi saime kõik koos rasketest aegadest üle. Minu seekordne taastumine sünnitusest venis tõeliselt pikale. Mu organism oli nii kuradi kurnatud ja väsinud. Tegelikult on tänaseni, aga tasapisi taastun.
Mingi hetk ma mõtlesin endamisi, et hullult vinge oleks üksi tsiklitripile minna. Järgmine hetk juba kujutasin seda vaimusilmas ette. Kolmas kord ütlesin oma uitmõtte kõva häälega välja. Ja siis hakkas pall veerema! Mu kaasa leidis selle olevat enam kui suurepärase mõtte! Ühel päeval pealinnast oma vana tsikliga koju sõites tervitas mind maja ees neli aastat garaažis oma aega oodanud Yamaha TDM. Ja nüüd töökorras! Vau! Aitäh!
Kiirelt tegi Tuljo mulle instruktaaži, kuidas vajadusel tee peal rehvi lappida. Näitas, kuidas vajadusel tsiklit sadula alt otse käima panna. Ladus sadula alla mõned hädapärasemad võtmed ja värki. Hetk enne sai vahetatud veel tagarehv, ette uued pidurikettad ja klotsid ja ega midagi muud suurt osanudki enam teha, sest kõik näis töötavat ja töökorras olevat. Natuke olin sellega arvestanud, et ilmselt nii kaua seisnud rattal võib töötades hakata igasugu anomaaliaid välja viskama või võib mõni ühendus saba anda vms.
Kui minul jõudis juba jänes püksi pugeda selle mõtte ees, et üksi tsikliga Rumeeniasse Red Bull Romaniacsi võistlusi motospirit.ee-le kajastama minna, siis Tuljo arvas, et mul oleks seda ikka hädasti vaja. Seda ära käimist. Seda enam, mis mured meil siin Indy jalgade teemaga on olnud. See mõte tundus nii ahvatlev, samas oli kõige raskem see, et lahkuda oma pere juurest. Tasapisi hakkasime lapsi selle mõttega harjutama, nii et kui minekuks läks, olid nad juba leplikud. Mõned emme igatsuse pisarad sel ajal ikka tulid, mis minus muidugi süümekaid tekitasid.
Aga mul oli tõesti jõhkralt vaja seda omaette olemise aega. Ja ma lihtsalt sõitsingi. Muudkui sõitsin ja mõtlesin oma mõtteid. Senikaua sõitsin kuni sõitmisest sai totaalne võitlus! Poolas tuli telefonile sõnum, et varjuge siseruumidesse ja korjake väljast kõik lahtised asjad kokku. Tunde ja tunde paduvihmas. Jõudsin Slovakkiasse, pimedaks kiskus. Vihm, äike, kurvilised mägiteed üles-alla. Kuna igasugune mind ümbritsev lärm koos rekkatega teel oli nii kõva, siis päris täpselt ei kuulnud, aga tundsin oma jalgevahel mootorist tulevat kummalist vibratsiooni. Päeva aeg kiirteel uhades sain ikka tublisti tsiklile õli ka juurde panna. Jäin suht kehva koha peale seisma, aga midagi polnud teha. Vaatasin taskulambiga õlitaset, tundus korras olema. Juba tagurdas üks möödasõitnud auto tagasi küsimaks, kas kõik on korras ja kas aidata saab. Kehitasin õlgu, aga olin hullult õnnelik, et jess, isegi kui midagi on, küll ma abi ka ikka leian. Majutusse oli veel 20 kilomeetrit sõita. Võtsin riski. Sõidan ja nüüd juba kuulen ka, kuidas mingi aja takka käib mootorist kummaline heli läbi. No johhaidii! Hoian hinge kinni ja püüan tasapisi majutusse jõuda. Jõudsin.
Käisin soojas vannis ja viskasin voodisse pikali. Tsikli sain õnneks ööseks varju alla panna, et las kuivab, äkki pääses vesi kuskile ebavajalikku kohta. Veevalin oli nii jõhker, et isegi vihmariided hakkasid lõpuks läbi laskma, nii et ma olin pesuni ligumärg ja läbikülmunud, söömata kui lõpuks hotelli jõudsin. See oli jõhker päev! Ja seda kõike uhkes üksilduses tunda oli päris põnev. Hakkasin tajuma, et kusagil selle emme Maria taga peidus olev päris MotoMari hakkab kuskilt nurga tagant paistma.
Jätkub…
