13. apr. 2024
MotosportUudised

Offroadi teine päev Romaniacsil: eestlased keetsid pidureid!

Kui mõne sõitja jaoks oli esimene metsasõidu päev Romaniacsil justkui jalutuskäik pargis, siis teine päev erines soojenduspäevast juba totaalselt – pikad tõusud ja langused panid proovile nii mehed kui ka pidurid.

Bronze klassi võistlejal Priit Bienel läks päev veidi luhta. “Esimene tõus oli diagonaalis mööda mäe nõlva, kus oli puhas hein ja kaste – esimesed 35 startijat olid sel lõigul kõige aeglasemad, sest me lihtsalt libisesime mäest alla, seal ei olnud mitte mingisugust pidamist!” kirjeldas ta. Kui tõus sai lõpuks võetud, siis sealt alla tulekuga sai Biene pidurid keema ja neid enam ei olnud. Laskumine oli ta sõnul väga terav ja oma paar kilomeetrit pikk, kus pidurid olid pidevalt töös. “Kolm minutit lasin oma joogikotist piduritele vett peale, et need tööle hakkaksid jälle. See oli katastroofiline algus päevale, esimeses checkpointis olin 78. kohal,” rääkis Biene.

Päeva keskel on kontrollaeg, kus on 20 minutit aega tsikli korrastamiseks ja söömiseks. Vahetult enne seda suutis Biene ühe kaika sättida sõidu käigus mootori ja summuti kinnituskoha vahele nii, et summuti tuli mootori küljest lahti. “Ma arvan, et kõik need Rumeenia karud lähima kümne kilomeetri raadiuses jooksid minema, sest kõige suurema mootoriga Harley Davidson ei tee ka nii kõva lärmi kui mu tsikkel ilma summutita seal mägedes,” naeris Biene ja märkis, et see heli oli suisa rõvedalt vali. Mehhaanik Jaan suutis aga 20 minutiga tagasi paika panna summuti kui ka piduritest surve maha lasta ja edasi kulges päev tehniliste viperusteta. Kokkuvõttes saavutas ta oma klassis 15. koha, kuid rada oli võrreldes esimese päevaga palju raskem ja keerulisem.

Rumeenia võistlustel tuleb Biene sõnul pingutada ja väga hästi sõita, kuid alati tuleb väga valvas olla. “Rohi on selline kuni 30 sentimeetri kõrgune ja seal sees on toikad, mida sa ei näe. Sõidad täiesti ilusal sirgel rajal ja äkitselt käib esiratas alt ära. Siin on nii palju asju, mida sa ei oska ette näha,” rääkis ta.

Bronze klassis sõitev Rünno Jõeäär jäi päevaga rahule – ta lõpetas 26. kohal. Viimasel katsel sõitis ta pea 300st mehest välja teise aja. Temalgi kadus ühel pikal laskumisel esipidur ära, kuid kokkuvõttes talle väga meeldis sõit. Kui teised võistlejad kommenteerivad, et Jõeäär pidavat hirmsasti kihutama, siis mees ise jääb seda kommenteerides üsna tagasihoidlikuks. “Kiiretel lõikudel on suht hull jah,” nentis ta, kuid lisas, et eks temagi pelga rohu sees olevaid varjatud ohtusid ja valib kiirust, et ikka pidama ka saaks vajadusel ja päris kinnisilmi ei sõida. Mägede ja Romaniacsiga tal varasem kogemus üldse puudub.

Bronze klassi mees Ragnar Valdstein sai oma tsikli ka pärast esimest soojenduspäeva mägede jaoks paremasse seadesse. Taha läks ülipehme mousse ehk täissiselohv, nii et seistes paistis silmale nagu tagarehv oleks tühi. “Täna oli sõit ikka ülihea! Läks nagu rongiga üles,” naeris ta. Ta tegi oma olemise kergemaks, sest hulga varuosi ja tööriistu tuleb endaga kaasas hoida, kuid ta sättis need veidi paremini tsikli külge. “Tegin endale tunde heaks ja sõin korralikult, jälgisin kohe ajaliselt, et millal energiageeli võtta. Esimesel päeval oli nii, et ei ole mul siin aega süüa, juua ega midagi teha, tuleb kihutada ainult ja surve oli peal. Aga täna tegin peatused, et juua ja süüa ja tulemus oli kohe palju parem,” kirjeldas ta. Päeva lõpuks tuli kirja 43. aeg.

Aega kulus aga kaasvõistleja abistamisele, sest mägedes on reegel, et teisi tuleb aidata. “Üks oli nii õnnetult kukkunud kuskile viie meetri sügavusele auku ja nööridega tõmbasime teda välja,” märkis Valdstein.

Pronksi klassi mehed Viljar Raidmets ja Priidik Vesi kirjeldasid, et teise päeva esimene pool ei olnud midagi hullu, aga päeva lõpuks andis väsimus tunda. “Enne lõunat tundus, et on lihtne, aga pärast seda viimased tund aega oli ikka raske, hullult palju laskumisi oli,” ütles Raidmets. Vesi lisas, et lõpuks ei saanudki aru, et jalad valutavad ja käed valutavad, et kuidas üldse siin sõita saab! Viimane laskumine oli meeste sõnul nii pikk, et lõpuks läheb meelest ära, kuidas see tsikliga sõitmine ja gaasi keeramine käib. “Nii pikalt tuled alla, lihased on nii kanged ja siis on vaja uuesti sõitma hakata, kuni 15 minutit võib ühest mäest alla tulla,” rääkis Vesi. Ta lisas, et ta sai elus esimest korda ka pidurid keema, aga ta oli laskumises õnneks juba üsna alla jõudnud ja sai viimase lõpu käiguga pidurdades ära tulla.

Raidmetsal õnnestus rajal ka Gold klassi tipumeest Mario Romani aidata. “Ta oli hädas, gaas oli peale jäänud, oli vastu puud sõitnud. Küsis mu käest võtmeid, möllasime seal natuke aega, aga me ei saanud seda korda. Küsisin, et kas tal endal ei ole tööriistu? Ta vastas, et on, aga ta ei viitsi neid välja võtta, sest need on plastikute alla peidetud,” jutustas Raidmets, et oli oma raisatud kümne minuti pärast veidi pettunud. Aga ka maailma TOPi sõitjad on metsas hädas. Vesi sai päeva lõpuks kirja 87. ja Raidmets 88. aja.

Kirjeldatud seika näeb Priidik Vesi Instagrami kontolt:

Iron klassis võistlev Raido Aron rääkis, et rajal on nii palju kihutamist, et see on suisa kohutav. Temagi osaleb tänavu Romaniacsil esimest korda, mistõttu ka Iron klassi valis. Esimesel päeval hoidis Aron energiat meeletult kokku, aga lõpuks sai ta aru, et siin on vaja ainult kihutada. Teise päeva pikad tõusud ja langused polnud tema jaoks probleem – kui oskad energiat õigesti jaotada, pole ta sõnul hullu midagi. Pidureid ta keema ei saanud. “No vahepeal peab lahti laskma pidurid lihtsalt, nii hull ei olnud – tulid käik sees alla, esiratas haakus hästi,” rääkis ta. Ironi klassis nii meeletuid tõuse ja langusi pole. Päeva lõpetas ta 15. kohal. Iron klassist Rait Tamp finišeerus 88. kohal.

2. offroad päeva viimane pingutus enne finišit.