„Volk“ veab lustlikult igasugusel maastikul nii peremeest kui vajadusel sõprugi

Et nii suvel kui talvel läbi looduse rüpe paremini kalastuspaikade ja metsloomade söödakohtade juurde jõuda, ehitas järvamaalane Kalev Simson omale internetis leiduvate videote eeskujul vahva lintidega agregaadi, kuhu järele paneb kas kelgu või ratastega vanni.

Ilmus ajakirja Maale! 2016 kevadnumbris

Kui Järvamaal Ambla alevikus elava Kalev Simsoni (56) juurde jõuame, juhatab mees meid kavalal ilmel oma kõrvalhoone ette. Tõmbab ukse lahti ja sikutab sealt välja ühe eriskummalise agregaadi, mida Kesk-Eestis vast naljalt ei kohta. Pealtnäha säherdune kummaline kulgur, lint on all, neljakandiline keevitatud raam, vahel pisem mootor. Esiotsa aparaati silmitsedes ei oskaks sellega justkui otstarvet ega eesmärki ette kujutadagi. Simson näitab, et hingedel juhtraud käib lihtsa liigutusega agregaadi pealt masina taha oma õigesse positsiooni. Nüüd jääb mulje, justkui võiks selle aparaadi taga juhtrauast kinni hoides sellega lihtsalt jalutamas käia. Alles siis, kui Simson võtab sulanud lumehange pealt ka kummalise kelguks kohandatud vanni ja selle aparaadi taha rakendab, hakkab pilt juba looma, mida kõike sellega teha saab.

Iseliikuv hunt

Kuidas seda aparaati nüüd siis nimetatagi? „Selle kohta venelased ütlevad volk – hunt, samahod – iseliikur,“ vastab Simson. Kui talt küsida, et kus mees siis oma agregaadiga käib, vastab ta naerdes, et igale poole võib ju minna. „Kalale, jahile, poodi võid minna,“ loetleb ta.  

Simson tunnistab, et see on tema möödunud suvine kätetöö. Inspiratsiooni selle ehitamiseks leidis ta internetist erinevaid videosid vaadates. Peipsi äärsetel kalameestel on taolisi agregaate rohkelt kasutusel, seega pole tema idee kõige uudsem. Küll aga leiutas ta ehituslikud lahendused oma peaga ja suurema osa tööst tegi oma kätega. „Kõige pealt on vaja materjali, metalli raami jaoks – selle aitasid mul kokku keevitada tuttavad venelased,“ seletab Simson, kes ise on igapäevaselt ametis kraanajuhi ja mehhaanikuna.

Seejärel oli tarvis linte, mis maapinnaga haakudes mootori jõul agregaati edasi veaksid. „Linte oleks saanud Eestist ka osta, aga ma tegin raami Eestis leiduvate lintide omast tunduvalt laiema ja pidin sobiva mõõduga lindid tellima Venemaalt,“ jutustab Simson. Sarnased masinad, millega kalamehed kalal käivad, mida Simson näinud on, on tunduvalt pisemad ja mahuvad mõne maasturi pagasiruumi vabalt ära. „Minu oma tuli suurem ja laiem, selle transportimiseks pean autole ikka järelkäru järgi panema. Seda aparaati üksipäini niisama lihtsalt käru peale ei tõstagi,“ kirjeldab ta. Kaalu arvab ta sel hinnaguliselt olema umbes seitsekümmend kuni kaheksakümmend kilogrammi. Suure ja laia tegi Simson oma aparaadi seetõttu, et tegemist on tema puhul tema enda arvates siiski suurema mehega ja et aparaadil ikka läbivusvõimet jaguks ja koormat jaksaks vedada.

Venemaa turul on rohkem valikut

Linte ringi vedama pani Simson mullafreesi mootori. Jõudu on sel Simsoni sõnul piisavalt, veab teda, vajadusel sõpra ja jahivarustustki. Täpset informatsiooni raami vahele pistetud mootori kohta Simson ei teagi. „No 125 kilovatti on sel kindlasti, aga ise nägid ju kuis veab!“ ütleb ta. Tõepoolest tuleb märkida, et jaksu sel aparaadil on ja raske vesine sulalumi pole sellele mingiks takistuseks.

Kuna Eestis müüdavatel mullafreesimootoritel pole reduktoreid otsas, pidi Simson ka mootori ja muude osade leidmiseks taas Venemaa turgu uurima ja tellima vajaliku sealt. Selles osas andsid juhtnööre taas tuttavad vene sõbrad. Piisavalt jõuline mootor käivitub käsistarteriga. Juhtraual on ettevaatusabinõuna Simsonil paigaldatud suisa niinimetatud „laibalukk“ ehk mootori sureti. Enne sõitma asumist paneb ta vedrutava kummipaela ümber käe ja juhul kui „Volk“ peaks ta juhtraua tagant minema saatma, seiskub ka mootor.

Mootorist rakendub jõud läbi reduktori kettülekandega lindile. Tarviliku suurusega hammasrattagi lasi ta kohalikul sõbral valmistada. Peavalu valmistas kettülekande tegemise juures kahe hammasratta vahel ketipinguti, mida tuli mitu korda ümber kohandada, et see ketti maha ei viskaks. „Selle ketipinguti tegin tugevast plastmassist ise, üks variant oli liiga väike ja kett hakkas sel nurka sööma,“ kirjeldab Simson.

Leiutaja sõnutsi „reisile“ minekuks on agregaadil ka tore panipaik kohe juhtraua all. Vahvasse kapikesse mahuvad nii tööriistad kui koormarihmad. Mees näitab, et kui pikemale reisile läheb, on tal varuks kaasas ka tagavarakett.

Venemaalt pärit kaup on Simsonil järelveetavateks saanikesteks kohandatud musta värvi plastmassist suured vannikesed. Nendele tegi ta ise metallist raamid ümber ja paigaldas põhja alla paksust ja tugevast plastikust nii-öelda saani jalased, et see lumel paremini libiseks ja põhi tugevam oleks. „Eestist polnud sellise suuruse ja kujuga kelke saada, pidin jälle Venemaalt tellima,“ sõnab ta. „Esimene vann, mida katsetasin, see sulas ära – aga ma katsetasin seda suvel,“ naerab Simson. Esimesest katsetusest järeldas ta ka seda, et põhja all olgu pigem rohkem tugevat plastikut kui vähem ja et see ulatuks vannikese esiotsa kumerusest kõrgemale. „Lisaks paigaldasin põhjale ka välimiste külgede poole plastikjalased, et kelguga külili ei kukuks, muidu kippus see iga pisema kumeruse peale külili käima.“ Volk ise pole aga millegi peale end külili visanud.

Leiutis nimega Volk on aga nii võimas, et Simson võib sellele järgi rakendada suisa kaks suurt vannikest üksteise järele, nii et teises võib ka sõber kaasa reisida.

Eestimaine kraam on aga neljakandiline suurem pesukausike, mida leidub ehituspoodides ja tavaliselt kasutatakse näiteks mõne ehitussegu segamiseks. Selle kohandas Simson suvisemate sõitude tarvis ratastega käruks. Mees ehitas sellelegi raami ümber, pani rattad alla ja tegi väikse pingigi sisse.

Läbivusvõime täitsa kiiduväärt

Viimane pikem reis oma agregaadiga oli Simsonil kokku rohkem kui kahekümne kilomeetrine rännak. „Saag oli kaasas juhuks kui teel puud ees on – läks ka tarvis,“ ütleb Simson. Ülisäästlik iseliikur kulutas bensiini Simsoni mäletamist mööda vähem kui viis liitrit, aga varu oli tal igaks juhuks kaasas. Volki juhtimiseks on tarvis rakendada aga veidi jõudu, et juhtrauda soovitavas liikumissuunas pöörata. Veelgi paremini juhitav on see siis, kui kelgus püsti seista, aga pikkadel sõitudel kipuvad jalad väsima ja ikka potsatab istmik kelgu sisse tehtud puidust pingile.

Kirgliku jahimehena käib ta sellega metsloomade elu vaatlemas ja söödakohtadesse süüa viimas. Tagumine vann on siis vajalik, et sinna viljakott panna. Tulevikus võib seda vaja minna ka kütitud metssea transportimiseks.

Läbivusvõime on Simsoni Volkil hea. Mehe sõnul saab see miinuskraadide puhul hakkama ka soisemal ja turbasemal pinnal. Venemaalt pärit lindid ei pidavat isegi asfaldil sõitu kartma. „Päris lodus pole ma veel katsetanud,“ lisab ta. Kui Volk peaks kuskil hätta jääma, saab Simsoni sõnul edukalt ühe jalaga natuke maad mööda kaasa aidata ja liigub jälle edasi. Kiirus peaks sel masinal leiutaja sõnul olema kuni kakskümmend kilomeetrit tunnis. „Aga Peipsi järve jää pragude peale ma teda ära uputama küll ei raatsiks minna,“ naerab Simson. Rahakotist kulus tal oma masina ehitamiseks kokku 700 euro ringis. Kui Simson oma agregaadiga ringi vurab, on näha, et vahva leiutis pakub vaid positiivseid emotsioone, sest mehel on pidevalt nägu naerul. Eks ole kummaline ka vaadata suurt meest näiteks ratastega pisikeses vannis istumas ja uhkelt oma „Volkiga“ manööverdamas, nii et see ajab naerma nii juhti ennast kui pealtvaatajaidki. Tähtsaim on aga see, et Simsonil on nüüd oma kätega ehitatud agregaat, mis heaks abimeheks nii jahimehe- kui kalamehe hobidega tegelemiseks.