Projekt

Kes läheb õhtul baari, kes garaaži – nii sündis “Polotrooper”

Tartumaal soode ja rabade vahel elav Meelis Luik veedab suurema osa ajast Soomes ja Rootsis teetunneleid ehitades töökohustusi täites. Kui aga jalg taas kodutalu pinnal, armastab ta üle kõige oma garaažis erinevat tehnikat lahti lammutada, siis taas kokku kruvida ja erinevaid masinaid kombineerides sünnib sellest kokkuvõttes hoopis midagi uut ja ennenägematut.

Ilmus ajakirjas Maale! 2015 aasta talvenumbris

Noor pereisa Meelis Luik (27), kelle kodutalu asub Tartumaal Puhja vallas soode ja rabade vahel, on mehhaanikust isa käe all saanud selgeks kõik tarvilikud oskused tehnikaga ümberkäimisel. “Väiksena sai igasuguseid bagisid ja iseliikuvaid masinaid tehtud. Rohkem huvitab mind aga rasketehnika, tegelikult meeldivad mulle kopad, ekskavaatorid ja nende taastamine,” märgib Luik.

Üks projekt lõpeb, teine algab

Mõned aastad tagasi, kui loodus oli helde ja andis korraliku talve, organiseeris Luik Elva jõe peale Ulila jääraja. Et jõge lumevabana hoida, oli selleks tarvis kergemat sahaga masinat. Luige sõnul oleks ta lihtsa ATV-ga lund lükates vist küll koheselt kringliks külmunud. Sellest vajadusest ajendatuna ehitas ta saha, mille paigaldas ühe täiesti tavalise sõiduauto külge – Volkswagen Golf III-le. Luik tegi ka kere tõstetööd 15 sentimeetri jagu, pani rehvidele ketid peale ja pisike Golf teenis teda lume lükkamisel tubli mitu aastat. Kuna Luik ju armastab ikkagi üle kõige oma vaba aega garaažis veeta, kibeles hing järgmise projekti järele.

Olemas oli üks vana, üheksakümnendate algusest  pärinev maastur Isuzu Trooper, millel vintsi relee kunagi aku ja osa kapotialusest maha oli põletanud. Luik paigaldas uue juhtmestiku ja juba nurrus seegi masin. “Mootori pöörete vahemik on väike ja eriline kiirenduspill ta pole, kuid metsas turnides aeglustajaga hätta ei jää, seega sellest masinast võis hakata edasi ehitama küll,” leidis Luik oma mõtetele siis kinnitust.

Pärast pikemat testimist arvas Luik, et vana maastur oleks talvel jää peale ikkagi liiga raske, siis viskas ta kabiini osa pealt minema. Alles jäi vaid mootor, raam ja sillad. „Asi nimelt oli  selles, et nagunii oleks pidanud kere pealt maha tõstma, et raami keevitada, samas siis seda poolroostes ja mädanenud põhjaga kolakat pole enam mõtet tagasi toppida. Päris lageda taeva all ka istuda ei taha ning soe kabiin võiks ikka ju olla,“ kirjeldab Luik, kuidas sündis idee hoopis väiksema sõiduauto kerest kabiin teha.

Ristas bensiini- ja diiselauto

Nii soetas ta automüügiportaali kaudu soodsalt 1.0 liitrise bensiinimootoriga eriti kerge Volkswagen Polo. „Parema läbitavuse tagamiseks lõikasin Isuzu raamiosalt jupi välja, et see lühemaks saada. Raam tuli vastavalt Polo kerele ehk 25 sentimeetrit lühema sillavahega. Sellele tõstsin Polo kere peale, hästi hea kerge kere,” jutustab Luik suurest tööst justkui see poleks talt erilist vaeva nõudnudki.

Kuna Isuzu raam oli omadega üsna õhtul, tuli Luigel uute metalltalade abil uus tagumine pool ehitada. Vedrulehtede otstesse treis ta ise uued plastikpuksid. Aeglusti kangi jaoks tuli Polo keresse avaus teha ning ka raami ja kere ühendavad kronsteinid tegi Luik ise. Suurem osa elektroonikast, kütusepaak, radiaator, pidurivõimendi, piduripump ja sidur jäi Volkswagen Polo oma. Siduripumba sai vene tehnika poest ja peaks vast sobima hoopis mõnele Ladale. Luigel õnnestus diiselmootoriga Isuzu Trooper ja bensiinimootoriga Volkswagen Polo õnnelikult ristata ja nimeks sai monstrumil „Polotrooper“. „Sai tõesti selline omapärane,“ muigab Luik.

Polotrooperi südameks on 2.8 liitrine võimas turbodiisel. “Täitsa piisav, ka maantee peal on ta täitsa nobe, aga ilmselt ma seda siiski maanteelegaalseks teha ei saa nende topeltrataste tõttu,” räägib Meelis. Olles mõned korrad siiski avalikele teedele selle masinaga sattunud, on kaasteeliste reaktsioonid olnud erinevad. “Kes tuleb juttu rääkima, kes teeb pilti ja kes näitab näpuga oimukohale,” naerab Meelis, et inimesed on erinevad.

Kokkuvõttes jäi monstrum üsna kõrge. „Meil siin kevadel luhapeal hea sõita, vähemalt auto põrand jääb kuivaks,“ lausub Luik. Kokku kaalub kogu monstrum vaid 1150 kilogrammi. “Kui on tarvis raba lähedal sõita, on hea kerge masin, mis ei vaju nii sügavale pinnasesse,” ütleb Meelis.

Järgmine mõte kujuneb suureks

Just keerulistes oludes sõitmiseks mõeldud masinale paigaldas Meelis kõigi nelja ratta kõrvale omakorda veel topeltrattad. “Lisarattad aitavad samuti masinat pinna peal hoida,” märgib Meelis. Ta seletab, et talviti teeb ta Elva jõe peal jäärada, mille tarvis see masin ehitatud ka sai, et jäärada lumest puhtaks lükata. Talveks käib üks sahk etteotsa ja teine läheb masinale kõhu alla. Suvisel ajal õnnestub tal sellega koduhoovis mutimullahunnikuidki laiali lükata ja metsast kala suitsetamiseks leppa toomas käia. Kõhualuse sahaga saab vahel koduteedki siluda.

Laias laastus läks monstrumi ehitus talle kokku maksma umbes 1000 euro ringis. Off-road masinate võistlustele Luik minna ei plaani, see masin tal rohkem oma lõbuks ja töö tegemiseks. „Lahjema võistlusmasina ehitamiseks kuluks vast umbes 7000 euro ringis ja sinna on ikka juba suuremaid summasid tarvis alla laduda,“ arutleb Luik.

Ka järgmine monstrum on tal juba käsil. Baasiks saab vene päritolu Gaz 66, mille südameks saab Ameerika päritolu V8 mootor. “No ma mõtlesin, et võiks teha veel suurema masina. Noh, et see kõige suurem masin Eestis oleks minu käes,” naerab Meelis kui talt küsida, milleks veel üks monstrum. Mees lisab, et ega sel ju reaalset eesmärki olema ei saa ja eks ta üks pullipärast tegemine ole. “Käid ja näitad teistele ka ja vahest tore kuskil sõitmas käia,” muheleb ta. Igal ühel on oma hobi.

„Nii see elu läheb, midagi peab tegema ju. Kes läheb reede õhtul baari, kes garaaži,“ naerab Luik. Ja kui ta parasjagu kodugaraažis midagi ei ehita, õhib ta ilmselt üle lahe mõne teetunneli jaoks mägedesse auke.