Ilma piduriteta mootorrattaga täiskiirusel külg ees kurvi võtta – see ongi söerada!
Jaanipäeva eelsel laupäeval sumisevad Tabasalu Speedway raja ääres eelboksides terve hulk just söerajasõiduks ehitatud mootorrattaid ühtses rütmis mootoreid soojaks – tunne on nagu oleks väikse sipelgana sattunud mesilastaru keskmesse. Kohe-kohe on algamas Eesti trekisõidu karikavõistluste esimene etapp, kus ilma piduriteta mootorrattad sõidavad täiskiirusel ovaalikujulisel rajal.
Ilmus ajalehe AjaLeht 2014. aasta juuli numbris
Seda spetsiifilist ühtset suminataolist heli tekitavad väga omamoodi välimusega mootorrattad, mil südameks enamjaolt neljataktilised ühe silindriga 500 kuubikulised Jawa või GM mootorid. Tsiklid ise on ülimalt kompaktsed – umbes 80 kilogrammi kaaluv võidusõidumasin koosnebki põhimõtteliselt vaid raamist ja mootorist. Kuna tehnilised reeglid mootorratastele on väga ranged ja ratastel suuri erinevusi pole, on see sõit tõeline mees mehe vastu võitlus, sest loevad julgus, kiirus ja oskus kurve läbida.
Kihutavad muudkui ringiratast
Speedway ehk eestikeeli söeraja- või trekisõit kulgeb mööda ovaalset ringi, kus korraga võistleb tavaliselt neli sõitjat. Raja katteks võib olla mitmesugust lahtist materjali nagu muld, ülipeen killustik, graniidipuru – peamine, et rajakate laseks ratastel uhkelt kurve võtta ja külglibisemisse sattuda, mis ongi võidusõidu üks eesmärke – kes suudab kiiremini ovaale läbida? Rajakatte materjali ühe graanuli suurus ei tohi reeglite järgi olla läbimõõdult suurem kui seitse millimeetrit. Esimesed söerajavõistlused peeti USAs ja Austraalias juba enne esimest maailmasõda.
Pealtvaataja jaoks on trekisõit atraktiivne ning kogu rada, mis on 260 kuni 425 meetri pikkune, on vaadeldav. Motokrossis näiteks kaovad sportlased vahepeal silmist, sest poolteist kilomeetrit rada ei saa ju pealtvaatajaile päris peo peale tuua. Speedways aga saab iga hetk ja iga sekund oma lemmikul silma peal hoida. Ja uskuge, külg ees kurve võtvaid võistlejaid on päris põnev jälgida. Eriti veel külgkorviga söerajapille.
Spetsiaalseid speedway rataste raame toodab näiteks JRM ehk Jawa Racing Motorcycles. „Üks väike Tšehhi punt tegeleb nii Jawa raamide kui mootorite tootmisega üsna kitsastes tingimustes,“ teab külgkorviga trekisõitja Joel Sudnikevitš rääkida. Tema sõnul oli enne üheksakümnendaid, nõukogude liidu võimu ajal Eestis söerajasõit üsna populaarne ja arenenud ala. Tol ajal läkitati erinevatele klubidele heade soorituste eest võistlusmasinaid, milledest mõned tänapäevani veel sõidavad. Joeli sõnul on söeraja pillide ehitus ja nende raam püsinud üsna sarnane vaat et pea terve sajandi jagu. „Põhimõte on samaks jäänud – tähtis raami puhul on see, et see võimaldaks kurve ideaalselt läbida. Peab olema väga jäik, puuduvad tagumised amordid, puuduvad ka pidurid,“ seletab Joel. Isegi külgkorviga söerajamasina puhul jääb kaal siiski alla 100 kilogrammi. Omamoodi veider külgkorviga masinate juures on seegi, et vasaku käe all on kaks heeblit. Joel selgitab, et üks heebel on sidur ja teine heebel on käiguvahetus. Masinal on kaks käiku – esimene on startimiseks ja enne esimest või teist kurvi läheb teine käik sisse.
Et aga endale päris oma võidusõidumasinat soetada, soovitab Joel pöörduda esmalt nende poole, kes selle alaga tegelevad, et vajalikke kontakte saada. Niisama mõnest automüügiportaalist taolisi aparaate just ei leia.
Joeli isa Raivo Sudnikevitš näitab, et ka külgkorviga söerajapillil puuduvad igasugused pidurid. Raivo, kes tavaliselt on mehhaaniku rollis, tuli seekord elus teist korda Tabasallu ka ise võistlema. Lisaks on spetsiaalne söeraja külgkorv ehitatud just vasaku kurvi võtmiseks kaldu, nii et teistpidi kurvi sellega sõita ei saagi.
Pillid sõidavad metanooliga
Joel ütleb, et teda paelub selle ala juures kiirusejanu, millele lisab ekstreemsust see, et pidureid pole. Kiirendus on sel rattal meeste sõnul jõhker, alla kolme sekundi võtab aega, et saavutada kiirus 100 kilomeetrit tunnis. „Pealtnäha võib tunduda küll, et ah, mis see ringiratast sõitmine siis ka ära pole, aga kõik, kes on proovinud, ütlevad, et ega see nii lihtne polegi,“ ütleb Joel. Sõidu teebki eriliseks Joeli sõnul just see, et iga korraga püüad üha suurema kiirusega kurvi minna ja kurvi võtta. „See kurvis nii-öelda driftimine annabki selle meeletu adrenaliini,“ ütleb Joel.
Kuna söerajapillidel spidomeetreid peal pole, oletab Joel, et näiteks Tabasalu rajal sisenetakse kurvi tsirka 100 kuni 110 kilomeetrise tunnikiirusega. Kurvis kiirus mõnevõrra aeglustub ning kurvist väljudes kiirendatakse hoog taas üles kuni järgmise kurvini.
Lisaks toovad mehed välja, et söeraja sõit on motospordialadest üks kõige odavam. Esiteks on juba stardimaks võrreldes teiste aladega soodsam – kui motokrossis tuleb välja käia vähemalt 30 kuni 40 eurot võistluspäeva eest, siis söerajal on osavõtutasu 15 eurot. Kuna tsiklid sõidavad metanooliga, muudab seegi ala soodsamaks. Joeli sõnul maksab liiter 85 eurosenti, 25 liitrit läheb maksma kuni 16 eurot. „Metanooli ostame maaletooja käest laost. Pealegi on see ju palju loodussõbralikum – siin ei teki bensiini põlemisel tekkivaid mürke,“ räägib Raivo. „Metanooliga saavutatakse mootoris kõrgem surveaste. Selle abil võetakse 500 kuubikulisest mootorist välja maksimum. Metanooli abiga töötab mootor kõrgematel pööretel ja nii saab sealt rohkem jõudu kätte,“ selgitab Joel.
Odavaks teeb selle ala just see, et puuduvad amordid, pidurid, käigukast. „Need osad on teiste motospordialade juures päris kallid ülalpidamiseks. Ainus asi, mis vajab mõne aja tagant uuendamist, on raam, juhul kui sellega kukutakse ja see tublisti kannatada saab, aga see ei ole nüüd ka nii hirmus kallis,“ ütleb Joel.
Eestis neljandat hooaega
Kui pidurid puuduvad absoluutselt, kuidas siis vajadusel seisma jääda? „Kuna tegemist on ovaaliga, siis polegi vaja ju pidurdada,“ muigab Joel. Tegelikkuses lastakse hoog lihtsalt maha, mootor pidurdab hoogu ning jalgadega mööda maad libistades pidurdatakse lõplikult hoog maha. „Kuna tegemist on väga suurte kiirustega ja kui nkeegi hakkaks kurvis pidurdama, tekiks palju ohtlikke olukordi. Kui keegi ei pidurda, sõidetakse ühtlasema hooga. Rada ise ongi selline, et seal pole vaja pidurdada,“ räägib Joel. Mees lisab, et kui start antakse, keeratakse gaas põhja ja maha lastaksegi alles pärast finišilippu.
Soologa sõitjatel toetab kurvis üks jalg maha, mistõttu on turvasaapa all spetsiaalne kõrgsulamist kate, mis laseb jalal mööda maad libiseda. „Et tald võimalikult hästi libiseks, ongi toetava jala saapa all spetsiaalne kõvasulam metall,“ lausub Joel.
Rehvidena käivad alla spetsiaalsed speedway jaoks välja töötatud rehvid. „Päris krossirehv ega ka mitte tänavarehv see pole, vaid pinnaskattega raja jaoks välja mõeldud rehvimustriga rehv, et see sirge peal sind võimalikult hästi edasi lükkaks, aga samas annaks kurvis libisema,“ selgitab Joel.
Tänavu on Eesti motospordis söerajasõidu neljas hooaeg. „Kui nõukaaeg lõppes, sai ka trekisõit otsa. Polnud rattaid ja kõigil oli raske aeg, polnud ka internetiajastut veel,“ pajatab Joel, et söerajasõit jäigi Eestis pärast iseseisvumist soiku ning nüüd kogub taas tuure üles.
TREKISÕIDU REEGLID
Eesti trekisõidu karikavõistlustel on seitse erinevat klassi, kus igaühel erinevad tehnilised nõudmised: speedway, flat track, kross 85, quad, külgvankrid, pit, säärud. Tavaliselt on stardis neli võistlejat. Esimene koht saab 3 punkti, teine koht 2 punkti, kolmas 1 punkti ja neljas 0 punkti. Osavõistluse paremusjärjestuse selgitamiseks sõidetakse tabelisõitude 8 parema osavõtul kaks poolfinaali, mille kummagi kaks paremat kohtuvad finaalis, kus selgubki võitja. Olenevalt klassist sõidetakse ühes sõidus neli kuni kuus ringi.
