Oma lõbuks ehitatud kummalised kulgurid – Kännu Ämblik ja Inva Ämblik
Augustikuu esimesel päeval leidis Järvamaal Järva-Jaanis aset järjekordne kuni kolmerattaliste liikurite ja kummaliste kulgurite killavoor. Teiste seas oli Tartumaalt Tabiverest kahe kummalise ise ehitatud elektri jõul liikuva kulguriga kohale tulnud ka Raul Rääsk.
Ilmunud ajakirjas Maale! 2015 sügisnumbris
Tartumaal Tabiveres elav Raul Rääsk (56) töötab igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumis meditsiinitehnika remonditehnikuna. Oma sõnul on ta tehnikaga kokku puutunud juba maast madalast alates punnvõrride ehitamisest ja lõhkumisest ja siis jälle ehitamisest ja kokku kombineerimisest. Tänaseks päevaks on aga tehnika, mida rohkem ikka ehitada ja vahel ka remontida, lihtsalt muutunud. „Erialalt olen aga Eesti põllumajandusakadeemia mehhaniseerimise teaduskonna lõpetanud, ehk siis mehhaanikainsener. Nüüd Kliinikumis tuleb mul tegeleda näiteks hoopis funktsionaalsete elektrimootorite abil mitmes suunas liikuvate voodite remontimisega,“ kirjeldab Raul, et tehnikamaailm on lai.
Ta tutvustab oma kahte värsket leiutist, et tegemist on kolmerattaliste elektrimootorite abil liikuvate sõidukitega. Leiutisi silmitsedes paistab lihtsamas keeles öelduna, et tegemist on iseliikuvate ratastel toolidega. Tehnikamees tunnistab, et need kaks agregaati on tema päris esimesed ise ehitatud asjad, mida tõepoolest võiks leiutiseks nimetada.
Akutrell suudab ka inimest edasi vedada
Ühe leiutatud tooli nimi on „Kännu Ämblik“. Isevalmistatud raami peale on pandud nõukogudeaegne pehme kontoritool. „See liigub täitsa tavalise akutrelli jõul – tundus, et akutrellil jõudu peaks justkui jaguma ja tahtsin proovida, kas sellega ka midagi muud teha saab peale kruvide seina puurimise,“ jutustab Raul ja demonstreerib, et akutrell tõepoolest üht ratast ringi ajab.
Akutrell ise on paigaldatud tooli taha alumise serva äärde ning sealt on ehitatud jõuülekanne akutrelli puurist rattale. Trellist on toodud tross niimoodi vasaku käe alla, et oleks mugav väiksest lülitist seda tööle panna ja välja lülitada. „Sõitsime sellega kolm kilomeetrit järjest, aga iga kilomeetri tagant tuleb akutrellil akut vahetada – mul on igaks juhuks piisavalt laetud varuakusid kaasas,“ kirjeldab Raul.
Ka juhtraud on imelihtsalt tehtud. Raam jookseb tagant ettepoole kolmnurka ning eesotsas olev ratas on pööratav. Kui istud toolil, on Raulil toodud esiratta juurest ülespoole justkui roolivarras, mille ülevalt tipust tuleb kang sõitjani, et oleks mugav sõitu nautides vaid väikse kangi suunamisega vasakule-paremale seda Kännu Ämblikut juhtida.
All esiratta juures on ka imelihtne mehhaaniline pidur, mis rakendub pedaalile vajutades. Ilmselgelt on Raul ka mugavustele mõelnud, mistõttu on kolmejalgsel toolil ka vedrustus iga jala kohta. Lisaks teibiga paigaldatud vihmavari. „Nägin siinsamas Järva-Jaanis paar aastat tagasi üht väikest sõidukit, mis samuti liikus akutrelli abil, seega ma tegelikult ei pretendeeri absoluutselt originaalsusele,“ naerab Raul, et sai selle leiutise jaoks teistelt inspiratsiooni ja soovis ka ise akutrelli jõudluse järgi proovida.
Teine tool liigub ka tagurpidi
Justkui ühest iseliikuvast toolist oleks vähe, ehitas Raul veel teisegi – „Inva Ämblik“. „Siin veab rattaid edasi viienda seeria BMW jahutusventilaatori mootor, mis saab oma voolu auto akult,“ näitab Raul uhkusega leiutatud jõuallikat. „See on 12 voldiline ja kuna selle pöörded on suured, paigaldasin kaks veorihma, et kiirust maha võtta, muidu oleks ülekanne liiga kiire ja ei jõuaks tooli edasi vedada,“ kirjeldab Raul.
Tooli all platvormil asetseb auto aku, kust vool liigub juhtmetega parema käe alla lülitisse. Väike mootor asub paremal küljel, mis ajab ringi suurt rihmaratast, mis omakorda on ühenduses selle taga oleva väiksema rihmaseibiga, mis ajab ringi tagaratta rihmaseibi. „Ta liigub kiirusel kuni 15 kilomeetrit tunnis ja päris mugav on selle tooliga nii sõita,“ muigab Raul. Kogu süsteem on ehitatud ühe vana ja katkise invatooli peale ning juhtraud on samasugune kui teiselgi toolil. Sõber naerab kõrvalt, et küllap Raul ehitas selle tagamõttega, juhuks kui vanaduspõlves peaks vaja minema. Parema käe all on ka stepsel, mis ühtpidi pistikupesas olles paneb tooli edaspidi liikuma, teistpidi aga hoopis tagurpidi.
Mõlemad iseliikuvad toolid valmisid tänavu talvel ja kevadel ja just selle eesmärgiga, et seekord enam mitte Järva-Jaani killavoorus pealtvaataja olla, vaid ka ise paraadis osaleda. „Ja iseliikuv tool on ju alati huvitavam, kui see tool, mida keegi lükkama peab,“ naerab Raul. Mees ütleb, et ega need toolid muul ajal väga rakendust ei leiagi. „Mõnikord saab oma koduaias natuke nalja teha, või kergliiklusteel veidi sõita ja on nalja pärast mõlema mudeliga kohalikus poeski käidud.“
Sinine sõitev tolmuimeja Taketa on Järva-Jaani killavoorul juba aastaid oma kummalise olemusega pealtvaatajaid rõõmustamas käinud. Alati püüavad nad ka uudistesaate „Reporter“ pilku, kuid arvatavasti auto põhjale ehitatud nõukogudeaegse tolmuimeja kujuga liikuri valmistaja on alati napisõnaline olnud ning naeratuse saatel edasi sõitnud. Legendi järgi pidavat see suutma isegi tolmu imeda!
KUMMALISED JALGRATTAD
Kaspar Hermann oli juba möödunud aastasel paraadil oma „Velorikšaga“ väljas. Tegemist on jalgrattaga, mille ees on kaks endist bussi istet, seega saavad kaks inimest nautida priisõitu samal ajal kui jalgratta juht kondimootorile auru annab. Lisaboonusena on jalgrattal järgi veel ka väike aiakäru lisapagasi vedamiseks.
Kodanikud Kristo ja Rainer leiutasid aga hoopis uue versiooni tandemjalgrattast. Kui muidu oleme harjunud, et tandemratta puhul on kaks jalgratast üksteise järgi, siis nemad keevitasid jalgrattad hoopis kõrvuti asetsevateks. Hea juttu puhuda nii, et säilib ka silmside ning kahe ratta vahepeal on kast, kus vajalikku kraami kaasa vedada.
