Rännumees plaanib enne kiiktooli jäämist teha läbi Panameerika

Mõni aeg tagasi laekus meile vihje, mille alusel asusime üht põnevat persooni otsima. Kord pealinnas maikuistel Nõmme tänavatel ringi tuiates õnnestuski sisse põigata rändurmehe Mati Palu hoovi. Väravas seisis täislastis BMW, millega mees alustas järgmisel päeval sõitu Varssavisse, et see tsikkel saata Kanadasse eesmärgiga minna üksinda läbi sõitma Panameerika maanteed.

15. mai 2023 fotod erakogu, Toimetus

Juuli algul lendab ta Vancouverisse, et oma kaherattaline sõber üles leida ja alustada kahekesi teekonda Pan American Highwayl. Wikipedia räägib meile, et Panameerika maantee on läbi Ameerika kulgevate teede võrgustik, mille kogupikkus on ligi 30 000 kilomeetrit. Kui välja arvata umbes 106 kilomeetri pikkune vihmametsadega kaetud ala Panama kagu- ja Colombia loodeosas, ühendab Panameerika autotee omavahel peaaegu kõik Ameerika Vaikse ookeani äärsed riigid.

Rändurmees Palu võtab selle teekonna ette üksinda. Ta ise naerab, et enne kiiktooli jäämist võiks ju ära käia. Passi järgi on vanuseks kuus ja neli, aga no see hing seal sees on kahtlemata rännu- ja eluhimuline! Mees on reisinud 82 eri riigis ja plaanib sada kindlalt täis saada. Euroopas on ta külastanud kõiki riike. “Nüüd on liivakast väikeseks jäänud. Mööda maad olen tsikliga läinud nii kaugele, kui on ulatanud. Mongoolia, natuke Aafrikat, Pamiir, Karabahhia,” sõnab ta suhteliselt tagasihoidlikult. Tsikliga on tiir tehtud ka ümber Musta Mere.

Kui Palult küsida eredaima mälestuse kohta tema tsiklireisidelt, vastab ta, et Pamiir oli kõva! 4655 meetrit üle merepinna. “Mööda Afganistani piiri läksime, see oli äge! Kükke teha ei saa, hakkad kohe hingeldama. Mingid mehikesed koputasid ka peas kop-kop-kop, tõus oli nii äkiline. Teemajas jõime teed, mingi mutike pani meid jurtasse magama, ütles, et ärge muretsege, hommikul on kõik korras. Ja nii oligi!” Sissepritsega mootoriga tsikliga ei saanud arugi, et oleks nii kõrgel olnud. Null tähelepanu selles osas.

Iraan oli ta sõnul vinge! 46 kraadi! “Jope oli lahti ja tuli ainult kuuma õhku – sõitsime 15-20 minuti kaupa poodi konditsioneeri alla ennast jahutama. Iraanist võib leida maailma kõige sõbralikumad inimesed! See oli täiesti müstika, mis seal oli! Küsid teed inimese käest ja ta kutsub sind sööma. Jaa, jaa, see linn on seal pool, aga tulge enne sisse – süüa tahate?” meenutas palu. “Poest üritasime vett osta – ei-ei, raha ei taha, te olete külalised!” kirjeldas ta kohalike suhtumist. Inimesed on igal pool toredad ja mootorrattal reisides saad neile lähemale.

Aru on saada, et Palu pole suur sõnade mees, vaid ikka rohkem tegude mees. Eriliselt on tal reisidest meeles kõik stan lõpuga maad. Reisimas eelistaks ta käia kahekesi, kuid mees sõnab, et kui ta nüüd reisikaaslast ootama jääks, jääkski tal see tegemata. Enamus reise on ikka kahe tsikliga tehtud.

Reisimisest rääkides sõnab Palu, et kodutöö on väga oluline. Esimene asi kui kuskile minema hakkad, ostad aabitsa ehk Lonely Planeti. Internetist saab ka muidugi infot, aga Lonely Planet on ka väga hea. “Kuskile jõuad, siis võtad lahti ja vaatad, et ahah, mis siin antakse.”

Esmalt on Palul Kanadasse jõudes suund Alaska tippu, misjärel keerab ta otsa ringi ja võtab sihi alla lõuna poole. Alaskal on tohutud vahemaad, üksi Vancouverist Alaska tippu ja tagasi on juba 10 000 kilomeetrine teekond vähemalt. “Siis hakkan sealt läbi Kesk-Ameerika ja Mehhiko alla tulema, aga vahepeal pean kuskil kolmeks kuuks stopi tegema ja koju tulema, ratta kuskile jätma ja ootama, et lõuna pool tipus lumi ära sulaks,” räägib ta plaanidest.

Darien Gap on muidugi koht, mis võib peavalu valmistada, sest seal pole teid. See on koht, mis ühendab Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika mandreid Kesk-Ameerikas Panama maakitsuses. “See on soo, kus ei ole teid, Panama ja Columbia vahel. Sealt tulevad läbi ainult hullud matšeetedega jalgsi. Mõni päris hull on sealt vist tsikli ka läbi vedanud sealt kuu ajaga, aga nüüd peaks seal olema paar transpordifirmat, kes lennutavad su sealt üle koos tsikliga,” jutustab Palu.

Ilmselt on see väga kulukas projekt, kuid kuidagi peab ta sealt üle saama. Ja sealt edasi kulgeb mees Columbia, Ecuador, Tšiili, Peruu, Boliivia, Argentiina Ushuayasse välja, kust väljuvad laevad Antarktikasse, aga sinna ta minna ei plaani.

Olgem ausad, Palu reisivalmis tsiklit vaadates, on see tavapäraselt nähtud matkaratastega võrreldes ikka väga tagasihoidlikus lastis. Aastast 2013 pärit BMW 1200 GSi odomeetril on ees 117 000 kilomeetrit, mis kõik Palu enda sõidetud. Kohvrid, väike paagikott ja mõned kanistrid vee ja lisabensiini tarvis, väike peidetud tööriistatoru. Mees sülitab üle õla, ütleb, et tutikad rehvid on all ja loodame, et midagi ei juhtu. Samas rehvid on seal samas hinnas, mis meil, nii et mis sa neist kaasa siit vead.

Ühes kohvris on öömaja – telk, madrats, tool, magamiskott. Teises kohvris riided. Palu sõnab, et mis sa seal ikka nii väga kaasa vead. Tööriistadest on mõned mutrivõtmed, tornid-kärrid, väike kompressor ja rehviparanduskomplekt. Kuna Palu on väga kogenud motomatkaja, siis teab ta täpselt, kui palju asju tal kaasa vedada on vaja ja üleliigsega end ei koorma. Rehviparanduskomplekt ja kompressor on ta sõnul asjad, mis pikal matkal kindlasti kaasas võiks olla.

Oma reisiinfot jagab Palu ainult sõprade ringiga ja ajakirjanikkugi vaatab kerge muigega, et on seda nüüd ikka vaja? “Miks ma üldse lähen? Kui ma viivitan, siis minu aja aken hakkab sulguma, tuleb veel midagi suurt ära teha. Kui mitte nüüd, siis millal veel, sest palju siin enam kiiktoolini enam jäänud on,” muigab ta.

Ta ootab sellelt seikluselt avastamisrõõmu, seiklust, midagi uut, mida enam Euroopast ei leia. Euroopas on tema jaoks juba kõik kordus ja vanad tuttavad rajad. Lõuna-Ameerikas pole ta enne käinud ja sealt ootab ta kahtlemata uusi elamusi.

Ta tahaks näha Alaska tohutut avarust ja loodust. “Mongoolias näiteks seisad keset steppi, 360 kraadi mitte kedagi ega mitte midagi su ümber. Vauh! Jess, kus ma nüüd olen! Mitte kedagi ei ole! Siis mul pirn lööbki põlema, kui tunnen maailma suurust ja avarust,” kirjeldab Palu, mida otsib. Linnadest ja rahvamassidest üritab kaarega mööda minna ja soovib end leida kohtadest, kus ei ole mitte kedagi ega mitte midagi. Ei taha linnades ummikutes veoautode tossu sisse hingata.

Inglise keeles saab ta suheldud, aga lõuna pool Ameerikat ei tea rahvas inglise keelest midagi ja suhelda saab hispaania keeles, millest Palu jälle midagi ei tea. “Egas midagi, google translate ja väike pantomiimikursus, küll ta tuleb,” naerab mees.

Facebookis hoiab ta grupil Pan America Riders silma peal, kust infot ammutab öömajade, remondikohtade ja muu kohta.

Alaskal ja Põhja-Ameerikas plaanib ta rohkem telkida, ehkki Alaskal on karuoht – grislid ja pruunkarud pidavat väga aktiivsed olema. “Eks ma vaatan kohad, kus teised ka ööbivad, et päris hullu ei lähe panema, et kuskile jõekääru üksipäini vaatama, kuidas karud lõhet taga ajavad.”

Lõuna pool Ameerikat tekib aga küsimus, et mis mõttega telki üles panna kui öömajad on nii soodsad. “Kuni Argentiinani, kus pidavat tohutu inflatsioon olema ja kõik hoiavad peast kinni, et mis hinnad need nüüd on! Tagarehv pidi maksma 300-400 dollarit, müstika!” jutustab mees.

“See on tohutu väljakutse! Endalgi käib põlvest väike nõks läbi, et mida sa nüüd välja mõelnud oled! Väike aukartus ikka on,” märgib ta.