Mehhaanikuoskustega Teelet lummab romuringidelt saadav adrenaliinitulv

Naine, kes käib romuringidel autosid lõhkumas, kuid suudab need seejärel ka ise ära remontida, on  tehnikahuviliste meeste seas tõeliseks pärliks. Nii on ühised huvid toonud kokku elukaaslased Mikk Toropovi ja Teele Kase, kes peavad Järvamaa äärealal Käravete alevikus ühist autoremonditöökoda. See, et mees autosid remondib, pole kellelegi uudiseks, sestap uurime lähemalt Teele kirge kõige vastu, mil rattad all ja mootor peal.

Ilmus AjaLehes november 2017

“Kas sulle veidi hiljem ei sobiks? Me istume praegu mudaaugus kinni ja peame end välja vintsima,” lausub Teele Kask (23) ühel sügisesel pühapäeva pärastlõunal, mil oli õhtupoolikuks intervjuuaeg kokku lepitud. Teele puhul võib vast märkida, et ei möödu ühtki päeva, mil ta ei tegeleks autode ja tehnikaga. Off-road ja maasturite võimete testimine on tema elukaaslase Mikk Toropovi kirg ning Teele elab sellele tublisti kaasa. Mikk ostis hiljuti uue maasturi ning nüüd oli tõeline valu minna seda kiiremas korras sisse õnnistama. Metsasõitudeks on neil välja kujunenud oma punt, kellega üheskoos autode võimeid testimas käiakse. 

Raja ääres tekkis soov ise võistlema minna

Teele ise avastas enese jaoks aga hoopiski romuautodega sõitmise võlud. Üks tuttav kutsus neid Mikuga möödunud aasta sügisel romuringi võistlusele appi mehhaanikuteks. “Me ei teadnud romuringidest varem suurt midagi ja arvasime Mikuga, et suur see üritus siis ikka olla saab. Aga kohale jõudes nägime, et startima asub rohkem kui üle saja auto!” oli toona nende hämming suur. Teele jälgis raja äärest tuttavat sõitmas ja tundis, et temagi saaks seal väga hästi hakkama ning üha rohkem süvenes tunne, et ta peab rajale saama.

Viimastel aastatel on Eestis üha enam populaarsust kogunud nii romuralli kui romuring. Ralli puhul on eesmärgiks konkurentide autode hävitamine, romuringil aga võimalikult paljude ringide läbimine, kuid täiskontakt teise võistleja autoga on siiski lubatud. Romurallil on favoriidiks üldjuhul hästi ettevalmistatud ja tugev raud, kuid romuringil on enamasti määravaks teguriks juhi osavus ja ettevägelikkus.

Kui romuringi pisik oli istutanud end Teele südamesse, liituski ta Roostehuntide tiimiga, kus juba varasemaltki kaks naist ja kokku üle kümne võistleva auto. “Mind registreeriti maikuus toimuvatele võistlustele ära, aga siis läksin pabinasse ja olin hoopiski vastumeelt, et rajale minna. Ma kipun asju väga suurelt ja laialt üle mõtlema ja hullult pabistama,” muigab ta meenutades emotsioone enne elu esimest tänavu kevadel toimunud võistlust.

Rajamasinaks sai aastast 1992 pärit 1,6 liitrise mootori ja 55 kilovatiga Opel Astra. See oli neil erakasutuses olnud aasta jagu, kuid vana raud poleks enam tehnilist ülevaatust avalikel teedel sõitmiseks läbinud ja nii otsustati see romuringile loovutada.

Võistlusteks tuleb ühe vedava sillaga auto vastavalt reeglitele ette valmistada. Teele kirjeldab, et auto tuleb nii seest kui väljast praktiliselt puhtaks teha. Välised plastikdetailid tuleb küljest ära võtta: peeglid, stanged, tuled. Klaasid tuleb eemaldada ning juhiukse klaasi asemele peab paigaldama võrgu. “Ka salong tuleb enam-vähem tühjaks loopida, sest sinna tuleb mahutada jahutusradikas ja kütusepaak, mis tuleb veel omakorda ära katta, et see sõitjat ei ohustaks. Sisse jääb armatuurlaud, rool ja juhiiste,” seletab naine.

Esimest kevadist Türil toimunud romuringi meenutades ütleb Teele, et see oli ikka üks vägev kogemus! “Ei teadnud ju tegelikult teemast suurt midagi. Kui kohale jõudsime, kõik juba paarutasid ja toimetasid, aga mina närveerisin,” lausub ta. Alles pärast avaringi ja ühisfoto tegemist jõudis Teelele kohale, et nüüd tuleb hakata võidu sõitma. Stardisirgel oodates valdas teda veel ärevus, aga kui start läks, sööstis adrenaliin kehasse ja näitsik teadis täpselt, mida ta nüüd tegema peab. “Kellele on kaasa antud, see oskab seal midagi teha, kellel pole, see rapsib niisama,” teab ta nüüd.

Sõitudel on naistele eraldi arvestus ja läbi hooaja on etappidel osalenud naisi olnud kahekümne ringis. Esimesel Türi etapil sõitis Teele end endalegi üllatuseks neljandaks, mis andis indu juurde edaspidigi osaleda. Augustis olnud Vändra romuringil sõitis ta end juba poodiumile kolmandaks ja sarja viimasel etapil taas Türil tuli Teele juba võitjaks.

Väldi rammimist ja ole nähtamatu!

Naiste agressiivsus rajal oli Teele jaoks aga väga üllatav. “Kui mehed üritasid ikka sõita, siis naistel on vist eelnevatest kordadest meeles, kes mida rajal kellelegi tegi, et näed, ma mäletan, mida sa mulle eelmine kord tegid! Naised mängivad omavahel korralikult kokku ja võivad päris julmad olla,” räägib Teele oma hämmingust. Lisaks võivad naised ta sõnul olla väga kättemaksuhimulised. “Kartsin kõige rohkem seda esimest kokkupuudet, et kust nurgast see esimene tutakas ära tuleb ja kuidas ma ise sellele reageerin,” kirjeldab ta. Esimesed rammimised ja koksud panid Teele roolis suisa kiljuma. “Järgnevatel sõitudel juba teadsin, kes keda rammima kipub ja kes mulle endale jalgu kipuvad jääma, aga kõige targem on püüda võimalikult nähtamatult ja kokkupuudeteta sõita,” teab Teele.

Kõige hullemini saab sellisel romuringi sõidul kannatada juhi kael, sest väiksed avariid on rajal tihedad. “Sa ei jõua väga pikalt end lihastega tagasi hoida, turi on hiljem tükk aega haige.” Kiirused küündivad ringil pea 60 kilomeetrini tunnis.

Esimene Opel Astra pidas kaks võistlust vastu, kuid kolmandaks romuringiks soetasid nad Mikuga 70 euro eest kokku jooksnud mootoriga samasuguse Astra. Vana auto veermik oli omadega juba täiesti läbi, aga kahest sai ühe kokku ehitada. Enim valu saabki auto veermik. Türi rajal on kaks korda üleminek asfaldilt põllule ja tagasi, kuhu vastu sõitis Teele kolm rehvi puruks. “Amordipüstakud sain seal puruks, käändmikud katki, kokkujooksud paigast ära ja isegi tühja rehviga olen oma sõidu lõpuni sõitnud,” seletab Teele. Olenevalt võistlusest tuleb rajal käia kolm kuni viis korda ja ühe sõidu pikkuseks on viisteist minutit, finaalsõit kakskümmend minutit. Vaheaegadel on aega autot järgmiseks sõiduks uuesti üles kõpitseda.

Viimane sügisene sõit Türil oli Teele sõnul tõeline mudamülgas. Suur osa osalejaid ei saanud oma autodega üldse liikuma, kuid Teele oma väikeste nippidega suutis auto enam-vähem pidevalt liikumises hoida. “Naersingi, et see polnud enam mingi Romuring, vaid tõeline Klaperjaht,” muigab ta. Kes rajal täiesti kinni jäi mülkasse, see ei liikunud enam kusagile ja tuli korraldajet abiga rajalt minema tõmmata. Võidu võti on Teele meelest nähtamatus, vältida kokkupuuteid. “Rammimine on küll lubatud, kuid see ei tähenda seda, et ma seda ilmtingimata tegema peaks. On ka neid, kes tulevadki rammima, aga agressiivsus ei päästa. Tuleb osata ka auto gabariitidega arvestada ja püüda vältida kinni jäämist,” seletab Teele. Selleks aastaks on sõidud läbi, kuid kindlasti plaanib ta kevadel romuringidel taas osaleda.

Mitmekesised tööpäevad töökojas

Teele puhul on nii tema hobiks kui ka tööks autodega tegelemine. Ta lihtsalt ei kujutakski end üheski teises rollis ette. “Nii kaua kui mootor küljes on ja rattad all, see mind huvitab,” sõnab ta. Teele on autode ja tehnikaga tegelenud senikaua kui end mäletab. Autode elektrisüsteeme mõistva isa kõrval on ta toimetanud juba pisikesest peale. “Mäletan, et isal oli halli värvi Moskvitch ja selle kallal sai küll kogu aeg nokitsetud! Kui vähegi tarvis oli, sai alati käed külge pandud,” meenutab ta. Elu esimese iseseisva õlivahetuse tegi Teele viieteistaastaselt. “Isa lubas mul ise auto kanali peale ajada ja see jäi mul vist selle pärast meelde, et kui auto all õlipunni lahti keerasin, ei osanud ma sel hetkel oodata, et kõik see vana õli mulle peale voolab,” naerab ta.

Tema emagi pole tehnikakauge. Tema on see naine, kes suudab Aravetel asuvas autopoes leida kõikide klientide autodele vajalikud varuosad. “Ta on varuosade müümisega tegelenud juba sellest ajast, kui Aravetel oli veel Lada Eesti esindus, millest on rohkem kui kümme aastat möödas,” muigab Teele.

Noorukina hakkas Teele rohkem lävima samuti tehnikahuvilistest koosneva seltskonnaga. Just seal tutvus ta oma automehhaanikust elukaaslase Mikuga, kellega koos on tänaseks elatud viis aastat. “Miku kõrvalt hakkasingi rohkem autode hingeeluga tutvuma ja õpipoisina olen ta kõrval juba seitse aastat olnud,” sõnab Teele.

Tänasel päeval on Mikk ja Teele ettevõtjad, kes peavad Käravetel Autokuuri nimelist töökoda, kus pakuvad mootorsõidukite remonti ja hooldust. “Mikk teeb tööd – remondib ja mina tegelen rohkem varuosade ja nende tellimistega, aga kui aega üle jääb, püüan teda oma tegemiste kõrvalt ikka aidata,” kirjeldab Teele Autokuuri igapäeva. Tragi naine lööb abivalmilt käed külge, kui mõnel autol tarvis veermikus midagi remontida või mootorit laiali lammutada. Käsi õliseks teha see naine juba ei pelga.

Enim hindab Teele oma tööpäevade juures mitmekesisust. “Ma ei istu iga päev kaheksast viieni ühe koha peal ja ei tee üht asja terve pika päeva. Iga päev on niivõrd erinev: üks päev vahetad veermikus midagi, teisel päeval tuleb mootoriruumis midagi teha. Ma ei salli tööd, kus tuleb pidevalt üht ja sama teha,” kirjeldab ta.

Üks eredamaid seiku on Teelel töökojast meeles, kui ta parasjagu nokitses ühe mootori kallal ning üks klient pöördus murega. “Tal oli tarvis midagi tagadiferentsiaalis teha, ma ei pööranud talle tähelepanu, Mikk tegeles temaga, aga klient seisis tükk aega ukse peal ja küsis ehmunult, et kas naine remondib mootorit?” naerab Teele. Ta märgib, et tänase päevani puutub ta tihti kokku sellega, et paljudel on oma kindel arusaam niiöelda naiste- ja meestetöödest. “Nii mõnigi ei aktsepteerigi seda, et naisterahvas remondib autot – on isegi kulmu kortsustatud ja öeldud, et ei soovita, et naine tema autot puutuks. Naisterahvast ei peeta selle töö juures mõnikord usaldusväärseks, samas leidub ka inimesi, kes peavad väga vägevaks asjaolu, et üks naisterahvas üldse tehnika vastu huvi tunneb,” jutustab Teele. Tema tutvusringkonnas tuleb ette aga seda, et nii mõnigi igatseks omale just tehnikahuvilist naist, mis teeks ühise elu koos ühiste hobide ja huvidega tunduvalt lihtsamaks ja toredamaks.