Kui naised metsa satuvad…on braap!!!

Ühel WIMA Estonia naiste motoklubi korraldatud motopäeval rääkis kamp off-road naisi oma teekonnast maastikurattale ja otse metsa! Kuidas sujus off-road teekonna algus ja kuidas naised oma rattad selleks kõigeks kohandanud on? Mis varustuse ja mis rattaga metsa üldse suunduda tasub?

Kirjutatud mai 2023, fotod erakogu

Kristi oma BMW 650 GS-l on maastikusõitu praktiseerinud aasta jagu. “Pärast esimest kukkumist mõtlesin küll, et no ei! Nüüd müün ratta maha, aga siis vaatasid teisi uhkeid naisi enda kõrval – tõstsid ratta püsti ja kohe edasi!” meenutas ta algust.

Merle oli algselt oma kaasal maastikul kaasreisija, kus tal lõpuks lihtsalt igav hakkas. “Mõtlesin, et proovin, kas must saab asja või ei, aga no sai!” naeris ta. Praegu mõõdab ta kruusakurve KTM 690-l. Tema on enda sõnul oma neljaaastase sõidukogemusega väga tublisti arenenud, sest kilomeetreid metsas on kindlasti rohkem kui asfaltteel.

Kui ta esimest korda iseseisvalt rattaga maastikule suundus, siis järgmine sõit oli motokoolitaja Artur Kimi juurde, keda ta väga kiidab. Nii ta ongi igal kevadel alustanud oma hooaega koolitaja juures käimisega, et kõik meelde tuletada ja sõiduasendid jälle paika saada. “Kõrvalt koolitaja näeb su vigu ja oskab suunata, mida sa ise ei pruugi üldse märgata,” märkis Merle. Tema on oma rattale paigaldanud laiad madaldatud jalarauad, et püsti sõites oleks mugavam. Merle teada on paljudel ka kõrgendatud juhtraud, et just püsti sõitmisel oleks sõiduasend õige.

Ka Katrin sõitis üle kümne aasta oma mehe tagaistmel kaasas. “Kui Merle ükspäev load ära tegi, mõtlesin, et mis nüüd siis? Ma teen ka!” naeris Katrin, kuidas tema kaks ja pool aastat tagasi ise sadulasse jõudis. Tema sõidab maastikul Aprilia Touareg 660-ga. Miks Katrinile meeldib just metsas sõita, on see, et talle meeldib ümbritsev loodus ja see, et natuke on raske, aga põnev on ka!

Katrin läheb metsasõiduga mõnikord hasarti, tekib adrenaliin ja siis ei taju enam, et keha on väsinud. Sellest hakkavad märku andma tihedamad kukkumised, mis on signaaliks, et tuleb kas tempo maha võtta või kodu poole suunduma hakata. Lihased, mis trenni saavad, on üle terve keha.

Kristina alustas oma motikateekonda aastal 2007 bike´i seljas, aga isu sai otsa, sest teed olid kõik ette antud. Kolm aastat tagasi suundus ta maanteelt maha. Temagi otsustas ratast vahetada ja kulgeb nüüd BMW 650 GS seljas.

BMW 1200 GS-l on Age pehmemat pinnast käinud kompamas kolme-nelja aasta jagu. Temagi käis teadmisi ammutamas koolitaja juures, sest tema sõnul võib ka ise õppida, aga koolitaja annab sulle vajalikud teadmised ja nipid palju kiiremini. Ehkki ta kogemuste pagasisse mahtus ka periood 250se krossimootorratta seljas krossiradu avastades, siis 1200 kuupmeetrise rattaga on vaja natuke teisiti ümber käia. Metsas käies võtab Age oma rattalt kohvrid küljest ära ja võtab pagasi kaasa pigem pehme torukotiga tsikli sabal.

Merri metsa jõudmise lugu on natuke teistsugune. Nimelt sõitis ta mitu aastat ringi oma sõidujuhendajatega, sest ta lihtsalt ei jõudnud kuidagi sinna eksamile. Juhendajad olid aga pigem maastikuusku. “Ma ei teadnud tol hetkel, mis see TET (Trans Euro Trail – toim) on ja nad kutsusid mind sinna sõitma. Muidugi lähme! Ja siis ma seal Aegviidus oma bike´ga pisar silmis liivas ukerdasin – miks selle rattaga nii raske sõita on?!” meenutas Merri. Järgmisel hommikul trehvas ta veel omakorda moto-orienteerujatega, millest ta ka polnud varem midagi kuulnud ja kahe nädala pärast läks juba ise moto-orienteerumisele osalema. Seal sõidul lagunes ta bike totaalselt ja naine mõistis, et tuleb muu ratas juurde soetada. Hetkel sõidab ta Aprilia Touaregiga ja on maastikusõitu avastanud kolme aasta jagu.

Kuidas siis tsikkel metsasõidu jaoks kohandada? Merri näitel enne metsa suundumist vahetas ta ära rehvid, lasi paigaldada kukkumisrauad ja põhjakaitsme. Temal on kaasas ka esmaabipakk ja tema meelest võiks olla ka GPS tracker juhuks kui peaksid üksi olles jääma kadunuks, siis keegi teaks sind otsima tulla.

Merri sõnul on tööpäeva õhtune metsa põikamine pärast kontoris olemist täielik puhkus. Eriti üksinda. “Sõites su aju tegeleb nii palju selle peenmotoorika ja tasakaalu hoidmisega, see on täielik reset, sest su aju ei suuda siis mõelda muudele asjadele,” tõi Merri välja selle harrastuse vaimse plusspoole. Tsiklisõit on ta sõnul täielik oma vaimse tervise korrashoiu vahend.

Üks turvalisemaid mooduseid Merri meelest maastikusõiduga tutvuda ongi moto-orienteerumise kruusaklass, et isegi kui pikali kukud, siis samadel radadel sõitjaid on nii palju veel, et keegi ikka millalgi möödub ja appi tuleb. Järgmine moto-orienteerumise etapp on Tarvajaht 24. augustil.

Naised teavad ühest suust rääkida, et pärast maastikusõitu tasub oma masin koheselt survepesuriga puhtaks lasta, et tsikkel kauem kestaks. Kui liiv ja tolm jäävad tähtsate osade vahele, kuluvad need kiiremini nagu näiteks amordid. Ja enim kulub varuosadest heebleid, mis kukkumise käigus kuju muudavad või murduvad.

Varustust valides toob Merle välja, et tema jaoks on oluline, et pükstel oleks põlvede sisekülgedel nahast lapid, et saaks korraliku haarduvuse tsikli paagist põlvedega kinni hoides. Enamus naisi eelistavad maastikul sõites kõrgema säärega endurosaapaid. Merri lisab, et hea oleks ka lisakaitsmed põlvedele ja kaelale.

Nii et naised – metsa seenele! Kukeseeni on tänavu ohtralt!