Pöidlaküüdiga Leedust koju? Kuus tundi ja kohal!
Seiklen ekskursioonibussiga mööda Leedumaa sirget maanteed. Aknast paistavad kadestamapanevad õunapuu-, kirsi-, toominga- ja isegi sireli õied. Õues paistab nii soe. Mina aga külmetan võimsa konditsioneeriga bussis, millest väljuda saab vaid muuseumite ja tunniste giidiloengute tarvis. Sooja kevadõhu igatsus ja seiklushimu on suisa tappev, et otsustan grupist lahkuda ja reisi omal käel jätkata. Kuidas aga välismaal tundmatutel teedel pöidlaküüdiga liikuda?
Ilmunud Õhtulehes 19. mai 2012
Olles vabadust ja loodust armastav inimene, ilmnes tegelikkus, et ei ole tore veeta kaheksa tundi bussis, et nende tundide vahepeal veeta erinevates kohtades neli tundi muuseumigiidi tunnist loengut kuulates. Eriti veel siis, kui tead, et kodumaal on veel suhteliselt jahe, aga siin saab juba palja jala ja lühikeste käistega pluusiga mööda muru lipata.
Valmis kindel otsus, et koju ma siit lähen, mis siis aga järgmiseks ette võtta? Nüüd ma olengi üksi kuskil Leedus. Mis linnas üldse? Küsin hotelli retseptsioonist linna kaardi ja tuvastan, et asun kohas nimega Panevežys. Sõber GoogleMaps annab teada, et koduni on 455 kilomeetrit.
Kõik inimesed pole head
Järgmise õlekõrrena võtan kõne vennale, kes hääletas end talvisel ajal Eestist Horvaatiasse, sealt Portugali ja sama rada pidi tagasi, et kuidas üldse see hääletamine siin välismaal käib? Saan soovituseks uurida linke nagu hitchikers.org ning teha omale papi peale silt EST. Tanklates ja veidi pärast piiripunkti pidavat hea võimalus olema peale saada.
Igaks juhuks panin teate ka Facebooki üles, ehk teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kes liiguks mööda E67 maanteed läbi Leedu. Ja paar sarnasel teemal telefonikõnet ka tuttavatele rekkajuhtidele. Sealt positiivset sõnumit ei tulnud.
Hommikul söön kõhu täis, vaatan, kuidas ekskursioonibuss minema sõidab ja üksi ma olengi. Pakin asjad ja püüan võimalikult palju riideid selga panna, et kott kergem oleks ning hakkan astuma, kontsadel. Esmalt astun pangast läbi, et igaks juhuks veidi Leedu sularaha vahetada, sest kogemus näitas, et paljudes kohtades kaardimakseid ei tunnistata. Linnast välja viiva peatänava leian üsna hõlpsasti.
Tee äärde jääb Leedu säästumarket. Kuna vihma sajab, vajan vihmavarju. Normaalses suuruses seda pole, seega pean toreda rohelise kutsikatega laste vihmavarjuga hakkama saama. Pappkasti küljest rebin parajad tükid kaasa ning asun taas teele. Järgmisest Iki nimelisest poest õnnestub ka pakk vildikaid saada. Joonistan poes papptükkidele Ryga ja Est, et nendega tee ääres vehkida. Tatsan oma rohelise vihmavarjukese varjus vapralt edasi. Tund ja mõned kilomeetrid hiljem, kus tee on peatumiseks piisavalt lai, jään enne bussipeatust seisma. Näitan autojuhtidele silte, kuhu soovin. Ja juba jääbki teine auto seisma – roolis sõbralik umbes neljakümnendate alguses meesterahvas, kes inglise keeles ei räägi. Selge, on aeg vene keelt meelde tuletama hakata, sest just selles keeles ta suhtleb.
Mõned kilomeetrid sõitu, kui end Tõinesena tutvustanud tüüp pakub mulle šampanjat. Tänan ja keeldun. Tüüp teeb peatuse Statoilis ning väljub sealt 35 kraadise 999 nimelise ürdilikööriga ulatades selle mulle ja öeldes, et šampanjat ma ju ei tahtnud. Peas keerleb umbes miljon mõtet. Tüüp ütleb, et rääkigu ma midagi. Mina vastu, et ma vene keeles parema meelega kuulaks, sest rääkida ma väga ei oska. „Nu pit, pit!“ ütleb tüüp, et küll siis vene keel ka tuleb. Pelglikult avan pudeli ning mekin seda valvsa pilgu all. Siis püüan talle seletada, et mul on töö ootamas ja mul on väga-väga kiire selle Eestisse jõudmisega.
Sõidame edasi ja püüan vestlust aretada teemal, et neil siin kõik õitseb ja meil Eestis alles justkui talv. Uurin, kuhu tal suund on. „Biržai, tam drugu,“ teatab ta. Hetkeks sähvatab peas, mis siis saab kui ta mind sinna oma sõprade juurde vedib. „Kuda? Kuda?“ küsin, kui ta ühtäkki teelt kõrvale keerab. „Na ozere!“ teatab ta imestunult, et kas ma siis sinna ei tahtnudki. „Ne hocu! U menja bõstro, hocu b estoniju,“ hakkan juba ukselingist haarama. Tüüp pidurdab, keerab otsa ringi ja võtab taas õige suuna õigel teel. „Pit!“ soovitab ta.
Vene keeleta ei saa
Nuputan, kuidas küll talle selgeks teha vene keeles, et parem oleks kui ta mu autost välja laseb. Tüüp räägib midagi, et leedukad käivad juba ujumas ning võiks ikka järve äärde minna. Mõne aja pärast on ta justkui keegi teine ning ütleb, et võib mu Leedu-Läti piirile ära visata ning ei keeragi Biržai linna poole. Siis jutustab ta, et pidas eelmisel õhtul pidu ja nüüd on pea veidi haige. Väike hirm on sees, mida see tüüp küll plaanib. Ühtäkki mõned kilomeetrid enne piiri tõmbab ta parklasse – minu pääsemisvõimalus! „Govorim!“ palub ta, et tahab jutustada. Astun kiirelt autost välja. „Kurim,“ vastan, võtan oma asjad, panen suitsu ette, tänan ja ütlen, et mul bõstro-bõstro b estonii ja bolšoi spasiba! Kappan kärmelt eemale, tüüp kiirendab ka õnneks tuldud suunas minema. „Huhh,“ hingan kergendatult ja teen värisevail käsil suitsu.
Netist loetud tarkus peab ikka paika, et kui sisetundes on midagi kahtlast, püüa kiirelt autost lahkuda või ära istu sinna üldse. Kergitan uuesti silti tee ääres ning juba kolmas mööduv auto korjab mu peale – õnneks meeldiv noormees oma koolieelikust pojaga. Ja veel rohkem minu õnneks ei mõika ta ei inglise ega vene keelt. Piiril peavad lätlased meid kinni ning selgub, et dokumentidega on miski probleem. Selle jamaga läheb pool tundi, sest meesterahvas oli unustanud kindlustusest rohelise kaardi võtta.
Järgmine peatus on enne Riia linna suurel ringteel ühes tanklas. Kükitan tankla seina ääres kuni kaks Ukraina rekkajuhti mu käest uurivad, kuhu poole suundun, sest nemad sõidavad Tallinnasse. Esimesest kogemusest veidi ehmunud, rõõmustan, et edasine sõit võiks nende seltskonnas täitsa tore ja turvaline olla. Kuna neil on puhketund, keedame teed, sööme Ukraina vorsti, lobiseme maast ja ilmast ning mehed lubavad, et õpetavad mulle vene keele ka selgeks, sest selleta ikka ei saa. Asume teele – üks rekkajuht ühes masinas ees ja meie teise masinaga järgi ning suhtleme lällari (raadiosaatja) abil edasi. Veidi üle 100 kilomeetri sõitu ning paistabki kodumaa piir, kust edasi saan juba oma autoga, sest üks muretsev meesterahvas on piiril lilledega vastu tulnud.
Viis ja pool tundi, pea 300 kilomeetrit, veidi hirmu ja närvikõdi ning olengi kodumaa pinnal. Võib märkida, et tark tegu on kindlasti hääletada tanklast tanklani või kohtades, kus inimesed pargivad autodega ning rahvast on rohkem. Sellisel juhul on võimalus autojuhiga veidigi tuttavamaks saada ning hoolega kaaluda, kas istuda autosse või mitte. Tee ääres hääletades, kui auto peatub, on aeg niivõrd üürike, et aru saada, mis tegelasega on tegemist. Kindlasti on hääletamisel abiks vastavad sildid, kuhu sõita soovid ja suur sõbralik naeratus.
Jalgsimatkal käis MotoMari ehk Maria Karumets
