RoadBook Ralli – rohkem seiklus kui võistlus

Aprilli viimasel laupäeval kogunesid Võrstjärve äärde Trepimäele poolsada mootorratturit, et startida Eestis uudsele üritusele Roadbook Rallyle Tour de Võrts.

Loo autor Maria Karumets, fotode autor Eva Koger

Tour de Võrts korraldajad Peeter Parik ja Peeter Karja rääkisid, et ehkki sellises formaadis tsiklitega võiduajamine on Eestis suhteliselt uus, siis sama põhimõtte järgi on Dakari rallit sõidetud juba 70ndadest aastatest peale. Esimene suurem roadbooki järgi sõit oli möödunud aasta sügisel Andre Säre, Siim Koldehunt Säre ja Motikamees Jaani korraldatud Alakõnnu ralli. Lisaks on toimunud mõned harjutuspäevad.

Adventure sõitja draamat ei tee

Parik on viis aastat organiseerinud moto-orienteerumise etappi Mulgimaal ja roadbook ralli tundus selle kõrval midagi täiesti uut. Karja on kergetele enduroratastele teinud GPSi järgi sõite. “Tänane kogemus on see, et suurema adventure rattaga sõitja on tihti tublim kui lintide vahel endurotaja,” tõdeb Karja. Adventure (matkaratas – toim) rattaga sõitjad on Pariku sõnul harjunud ise hakkama saama, sest metsa vahel seigeldes teisiti ei saagi. Kes on aga harjunud võistlusformaadiga, kus rada on täies ulatuses lintidega tähistatud, siis ilma lintideta on lihtne ära eksida. Meeste sõnul aga ADV ehk adventure ratta mehel draamat pole – ta võtab roadbookis järgmise tulipi ehk teejuhise ja leiab tee. Kusjuures Karja, kes ise tuleb ka lintide vahelt, pole kunagi suurt adventure ratast omanudki.

Karja sõnul on see väga hea formaat üritust korraldada, sest mitte ühtegi asja ega märki ei pea loodusesse viima ega ära tooma. Roadbooki puhul teevad rajameistrid suure töö ära arvutis kaarte vaadates ja trassi nuputades enne päriselt maastikule sõitma suundumist. “Uut asja on ikka äge teha, sõõm värsket õhku jälle,” sõnas Karja.

Esmalt valmiski korraldajatel ralli klassi trass ja hiljem võeti sealt raskemad kohad välja, et tekitada ka turisti klassi teekond. Kolmas korraldaja Tõnis Hommik selgitas, et rada ei saanud teha tehniliselt väga raskeks, seega tegid rajameistrid selle hästi pikaks, et rahvas ikka ära väsiks ja legendi mõttes sai see pigem keerulisem. “Legendi panime palju pöördeid ja mõned trikid, kus ühte kohta tuli sõita mitu korda ja mõnes kohas sõita ringiratast,” märkis ta.

Hommik selgitas, et näiteks ühte pindi ringile minnes, tuli sealt maha keerata vasakule ja teist korda samasse kohta jõudes tuli rajalt maha keerata paremale. Seega samaaegselt mõne teise võistlejaga samasse kohta sattudes, tuligi ühel keerata ühele poole ja teisel teisele poole, mistõttu ei tasu sõita teise sõitja järgi. Hommik ise tegi rada raske mammutiga ja põhimõttega, et rada ei peagi olema kerge ja teatud kohad nõuaksid rohkem aega läbimiseks ning osavamaid sõiduvõtteid. Nii sai ralli rajale kraavi ületusi ja isegi korralik vesisem lintidega tähistatud lõik.

Ralli klassis saab kaarti edasi kerida ainult spetsiaalsete roadbooki nuppudega, mis tuleb juhtrauale paigaldada. Ohutuse pärast ei olnud lubatud selles klassis otse nutitelefoni ekraanil tulipite edasi-tagasi kerimine. Kergema rajaga turisti klass sobib sõitjale otse tänavalt või metsast, kel kaasas ainult telefon. Kas klassideks jäävadki ralli ja turist või hakatakse tulevikus klasse veel lahutama kuidagi kaalu järgi, selgub veel tulevikus kui sari hoo üles saab.

Eesmärgistatud nädalavahetus

Hommiku jutu järgi saavad turisti klassis sõidu osaga kõik hakkama ja probleemi pole, et keegi kuskile kinni peaks jääma. Adventure rattaga on see tema sõnul kergelt läbitav. Ta lisab, et roadbooki formaadi puhul julgelt pool oleneb legendi lugemise oskusest ja vaid pool sõiduoskusest. “Et edukas olla, pead sa oskama legendi lugeda,” tõdeb ta. “Aju peab kogu aeg töötama ja pead asjas sees olema,” sõnavad mehed justkui ühest suust, et nii kui end unustad, siis on rajalt “tsau!” ja oled eksinud teelt. Karja lisab, et shortcute ehk otseteid lõikamiseks ei ole, kiirust ületada ei saa, sest trahv selle eest on piisavalt suur ja roadbook kerib su nina all ennast kohe punaseks.

Hommiku meelest on roadbooki formaadi juures kõige ägedam see, et kui selle lugemine endale selgeks teha, saad sa ükspuha kuhu maailma otsa sarnastele võistlustele osalema minna. Parik lisab, et taolised sõidud annavad nädalavahetusele eesmärgi. “Sa ei sõida lihtsalt Tartust Viljandisse burksi sööma, vaid sul on terveks nädalavahetuseks mõtestatud sõidueesmärk olemas.”

Parik toob veel välja, et see on moto-orienteerumise formaadist niivõrd teistmoodi, aga samas mõte on üldiselt sama tulla nädalavahetuseks välja, sõitma ja seltskonnaga kokku saama. Hommik sõnab, et ei tahaks, et see oleks nagu suur võistlus. “Pigem on see 80 protsenti seiklus ja 20 protsenti võistlus. Võib olla kunagi tulevikus võiks teha vähe tõsisema võistluse, aga hetkel on see rohkem nagu kerge mõõduvõtt harrastajatele või midagi sellist. Et oleks eesmärk koguneda,” lausus ta.

Järgmine eesmärgistatud kogunemine leiab aset 20. mail Idu-Virumaal – https://nagemataeesti.ee/etapid/2023-05-20-mudest-rallyraid/